# Jutujaht. Kuidas suhelda keeruliste inimestega

"Vabandage, kas tohib teid tülitada ühe küsimusega?" 

Hallipäine meesterahvas seisis Tixi laua ees ja keerutas käes pisut võidunud soni.

Naine tõstis pilgu arvutiekraanilt ja vaatas, kes teda seganud oli. Ta hindas meest pikalt, vedas isegi ninaga õhku ja krimpsutas seda kui kerge higilõhn sõõrmeisse tungis.

"Mille eest MINA vabandama pean?" turtsatas naine. "Kas te siis ei näe, et mul on kiire? Minge oodake seal eemal!"

Mees vabandas, ning läks istus seina ääres olevale pingile.

"No käib siin ka ikka igasuguseid," pobises Tixi just nii valjult, et see kindlasti ka meheni jõudma pidi. 

Ta tõstis veripunaseks võõbatud huultele kohvitassi  kirjaga "Please feel free to shut up!" ning pööras pilgu jälle arvutiekraanile. Ekraanilt naeratas talle vastu endine klassiõde, kes näis viibivat kusagil järjekordsel lõunamaareisil.

"Eputaja," mõtles Tixi. Huvitav, kust ta selle raha kokku ajas? Kindlasti ujus mingi abielumehe külje alla. Kuigi, kes teda tahaks. Ta on ju kole nagu öö. Pigem on maksupettusega raha kokku ajanud. Ta oli juba kooli ajal selline salalik. Ei lubanud enda pealt maha kirjutada ega midagi. Peaks Maksu- ja Tolliametile väikese vihje andma.

Tixi keris edasi ja järgmisena ilmus ette Aadu pilt, aga sellel naine isegi ei peatunud, sest nii matslike inimestega ei olnud tal midagi ühist. Nad olid kunagi ammu koos lõunatanud, aga Aadul polnud olnud plaaniski naise eest maksta. Mats, mis mats. Ja Tixi oli veel ekstra suure koogitüki magustoiduks võtnud. Sellise, mida ise osta ei raatsiks. Üks korralik mees ikkagi maksab naisega kohtingule minnes.

No võibolla polnud see traditsiooniline kohting. Nad olid sattunud ühe konverentsi  ajal koos lõunatama, aga see ei loe. Ikkagi labane käitumine.

Tixi keris aga edasi. Oh, näe, töökaaslane Paul, va šovinistlik siga, oli ka uue pildi üles pannud. Näe, neil on hõbepulmad olnud. Huvitav, kas ta naine siis ka nii õnnelikult naerataks kui teaks kuidas ta mees teistele ligi ajab... 

"Vabandust. Kas te leiaksite hetke aega. Mu buss läheb 20 minuti pärast, see on täna viimane. Ja mul oleks väga vaja..."

"Issver küll! Kas mina koostan teie arvates bussigraafikuid või?" katkestas Tixi turtsakalt meesterahvast, kes oli taas arglikult lähemale nihkunud. "No mis siis nii tähtsat on?" 

"Mulle öeldi, et see taotlus tuleb siia tuua," lausus mees ning ulatas Tixile üle laua  hallika paberi.

"Isikut tõendav dokument!" nähvas naine.

"Vabandust?"

"Esitage isikut tõendav dokument. Või peate end nii kuulsaks, et peaksin teid nägupidi tundma?

"Jah, ei, kohe otsin," hakkas mees põuetaskust rahakotti kobama. Läks veidi aega enne kui ta id-kaardi kõikvõimalike panga- ja kliendikaartide vahelt üles leidis.

Tixi võttis pakutud kaardi vastu ja lausus ise demonstratiivselt silmi pööritades: "Teil pidi ju kiire olema..."

Heitmata pilkugi lehele (ega ka id-kaardile), lõi Tixi paberile rasvase templi, tõstis selle laual teise hunnikusse ning lausus masinliku häälega: "Taotlus vaadatakse läbi kahe nädala jooksul. Kui esineb puudusi,  tuleb teil esitada uus taotlus."
"Ehk saaksite kiirelt pilgu peale visata, ega mõni viga silma ei hakka. Saaksin kohe ära parandada. Vaadake, mul on väga raske linna tulla ja selle asjaga on tiba kiire," selgitas mees närviliselt.

"Taotlus vaadatakse läbi kahe nädala jooksul. Millest te aru ei saanud? Erakonsultatsioonide eest mulle lisatasu ei maksta. Head aega!" 

Tixi pööras pilgu taas kuvarile. Kuhu ma jäingi? Ahjaa, Paul. Ma vist peaks ta naisele rääkima, millega ta kallis abikaasa väljaspool kodu tegeleb. Mõni päev tagasi, kui ühel ajal tööle jõudsime, avas ta mulle ukse ja teatas, et daamid ees. Mitmes sajand meil on? Ma olen kindel, et tegelikult tahtis ta vaid minu tagumikku inspekteerida. Sellist käitumist ei saa üks endast lugupidav naine küll taluda. Eks ma ütlesin talle ka seda hommikul kohvinurgas. Ja ikka nii, et kõik kuuleks, millise nilbe selliga koos tuleb töötada.

Telefon helises. Tixi ootas veidi, et ehk lõpetab ära, kuid helistaja oli visa.

"Jah?" kähvas naine torusse.

"Tere Tiina," kostis pisut summutatud hääl. See oli Marje personaliosakonnast. "Ma loodan, et saad rääkida."

"Kiire ju on, aga kui sa käbedalt teed..." venitas Tixi, kellele sugugi ei meeldinud kui tema pärisnime kasutati. See oli nii igav.

"Vaata, me siin paneme kokku järgmise kvartali koolitusprogrammi ja uurime, milliste koolituste järgi vajadust tuntakse."

Tixi elavnes. Talle meeldisid väga koolitused. Eriti mõnes pealinna SPAs või konverentsikeskuses toimuvad mitmepäevased üritused. Seal sai alati hästi süüa ja tööd ka ei pidanud tegema. Tihti õnnestus poole koolituse pealt juba jalga lasta ning poodides päevaraha laiaks lüüa. 

"Jaa, koolitust oleks hädasti vaja. Näiteks sellist, kus õpetatakse kuidas suhelda keeruliste inimestega. Sa ei kujuta ette kui palju selliseid siin käib. Alles käis üks haisev vanamees ja nõudis, et ma tema taotlust kiirkorras menetleks, kuna muidu jääb bussist maha. Ostku endale auto, jumal küll."
"Kummaline, et sa seda mainisid," lausus Marje teisel pool toru. "Meil siin on just üks huvitav pakkumine laual, kus praktiliste näidete põhjal õpetatakse kuidas keeruliste inimestega hakkama saada. Meid paluti tungivalt, et saadaksime vähemalt ühe rikkaliku pagasiga inimese. Me mõtlesime kohe sinu peale. Aga see on mitmepäevane, tuleb ilmselt töölähetusena vormistada... Samas oled just õige inimene, nii et kui sa väga vastu ei ole..."

"Pange mind kirja!" 

"Oled sa kindel, et..." alustas Marje.

"Loomulikult!" turtsatas Tixi ning viskas toru hargile.

 "...oled nõus praktiline näide olema?" lõpetas Marje lause juba piiksuvale telefonile.

---------

Sel korral ei ole autobiograafiliste sugemetega. Vist. Ma vähemalt väga loodan. Ma üritan olla igati hea ja abivalmis ametnik, aga ikkagi tunnen vahel puudust koolitusest, et kuidas suhelda keeruliste inimestega.

Aga ajujaht keerulistele inimestele on avatud ning kütiliini saak on leitav siit.