Kiire

Möödunud nädala fotojahi teemaks oli "kiire". See sõna iseloomustab imeliselt praegusi aegu. Kogu aeg on meeletult kiire. Eriti lapse uneaegadel, sest selle üürikese ajaga on nii palju vaja jõuda. Lisaks tavapärasele koristamisele, kokkamisele ja kantseldamisele on pea iga päev käinud külalised. No ja siis oli veel Täpikese lasteaia lõpetamine ning suured ettevalmistused järgmiseks nädalavahetuseks, mil saabub meie suvise ehitusprojekti valmimistähtaeg.
Vaene Mps peaks tööl haiget teesklema ja terve järgmise nädala hommikust õhtuni palehigis ehitama, siis oleks lootus see "onn" õigeaegselt valmis saada. No ja mina peaks ilmselt lisaks beebi päevastele unesutsakatele kasutama ära ka neiu ööuned, et siis pimeduse varjus värvida, pahteldada, tapetseerida.
Kuna aga pettusega töölt puudumisele ei vaadata just hea pilguga ja mina vajan ka ikkagi mõned tunnid und (hoolimata minu 9 kuud kestnud vähese une treeningust), siis tuleb meil ilmselt leppida kurva tõsiasjaga, et sünnipäevakingitus õigeks ajaks päris valmis ei saa.
Eks me siis kuuleme Täpsilt, mis ta maailmaasjadest arvab. Juu oleks pidanud juba kevadel kuulama kui Täps töömehi ergutas: "Eluga poisid, suvi ei ole enam kaugel!"
Lohutuseks võib öelda, et ega ta meie selgitusi niikuinii ei oota, alles paar päeva tagasi teatas ta mulle: "Emme, mulle ei meeldi vestelda. Ma tahan ise rääkida, mulle ei meeldi teisi kuulata!" Mis te arvate, kas koolis saab temaga raske olema või saab temaga koolis raske olema?
Aga kooli mu nööbike sügisel läheb. Ta on küll endiselt nii pisike, et ei paista tõenäoliselt koolikoti tagant väljagi. Lasteaia lõpetamisel nõudis ta igatahes kontsakingi ja ei lasknud end sugugi häirida pisiasjast, et need olid talle kaks numbrit suured. Ei midagi, mida ei saaks natukese vatiga kinganinas  parandada. Nii oli ta peaaegu (lühemate) rühmakaaslaste pikkune.
Selle lõpetamisega kaasnes muidugi palju draamat. Esmalt juba see, et pidu koroonahirmus üldse nii kaugele lükati. Siis kui hakkas saabuma peopäev, hakkas iga päev tulema uusi ja põnevaid juhiseid. Esmalt öeldi, et ilusa ilmaga toimub pidu õues ja külaliste arv on vaba (vihmase ilmaga on pidu rühmas ja ainult vanemad on lubatud). Siis selgus, et ka ilusa ilmaga vanavanemaid ikkagi ei lubata - riskirühm. Seejärel aga tulid Terviseametist juhised, mis ütlesid, et tordi pakkumine lasteaia lõpupeol on liiga riskantne...
Vot ja siin jooksis minu mõistus kokku. Ma olen igati ettevaatuse poolt, aga päris hulluks minna ju ka ei saa. Niigi oli meil õuepidu, minimaalse külaliste arvuga, aga see üks torditükk tõstab riskitaset nii palju, et üritus on võrdne kurikuulsa võrkpallivõistlusega. Ma ei tea, kas nad arvasid, et ühe lusikaga süüakse seda torti või?
Pidu toimus demonstratiivselt koroonaennetuse vaimus. Igale poole oli pandud des.vahendeid ja maske (mida keegi ei kasutanud). Lapsed (kes polnud kolm kuud lasteaias käinud ja ühtegi laulu eriti hästi ei mäletanud) seisid laval hajutatult vähemalt meetriste vahedega (kuigi lavale tulid ilusasti käest kinni). Pealtvaatajad olid jaotatud istuma perede kaupa 2-meetriste vahedega ja direktor keeldus kallistamast õpetajaid, kellele see aasta jäi lasteaias viimaseks.
Eriti jabur tundus see kõik arvestades, mis igal pool mujal toimub. Võtame kasvõi meie kaubanduskeskuse reedesel päeval. See on puupüsti kõikvõimalikke sulelisi ja karvaseid täis, kes elavad üksteise kukil ja köhivad vastastikku.

Aga noh, lapsed olid ilusad ja armsad ning ilm suurepärane, nii et lõppkokkuvõttes polnud peol suurt vigagi. Torti anti lõpuks ikkagi ka. Kuigi me pidime allkirjastama paberi, et oleme lahkesti nõus vastutust jagama, kui torditüki pakkumine ikkagi uue koroona laine vallandab.

Nakkusohtlik torditükk

Oh, sattusin heietama. tegelikult pidin ikka virisema teemal, et kiire on ja ei jõudnud sellest kiirest piltigi teha.
Aga et päris ilma poleks, siis siin hoopis üks video sellest kui on kiire ja tuleb sireenid tööle panna.