Kas teate, mis on minu lemmikmäng? See on "Ütle mulle üks sõna ja ma laulan sellega laulu." Laulusõnade teadmine on üks minu eriomadusi. Tõsi, ma ei tea kõiki sõnu, aga iga kolmandat ikka. See võimaldab edukalt lõkke ääres kaasa joriseda isegi siis kui laulikut pole. Seega olen nimetatud mängus päris hea. Loomulikult ei suuda ma leida laule, kus oleks sees väga spetsiifilised sõnad nagu akupunktuurisessioon või veksellüliti või maasika-toorjuustukook. Vahel läheb mõne lihtsamagi sõnaga kaua aega.
Fotojahi teemat nähes hakkasid peas kohe keerlema järgmised lauluread:
Suur päiksesõõr, all taevakaar, nii näeme joonistust poisil...
Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust...
See oli sissejuhatus, mil puudub küll igasuguse seos kütitud piltidega.
Aga siit tulevad minu kaared.
Esiteks ait. Aida küljes ripub meil suures koguses kaareks väänatud õnne.
 |
| 26-raudne |
Teiseks jäi kaamerasilma ett üks plindris parm. Tundub, et liiga palju kaari. Sisse sai. Välja enam ei saa. Muidu poleks võibolla väga vigagi, aga paari tunni pärast lülitub elekter sisse.
 |
| Kuda sa, lilleke, seie sattusid? |
Hobuste kingariiul, valikus ka eriti suuri numbreid....
VastaKustutaPeate raudadel lahtised otsad üles keerama, siis ei kuku õnn välja :D
Jaa, rauaotsad üles, otsekohe! :)
VastaKustutaJaa, õnn ei kuku välja, aga rauad kukuvad maha. Halval juhul varba peale.
VastaKustutaSa võid oma aita ekskursioone korraldama hakata, eksponaatidest puudust pole 🙂.
VastaKustutaSegaduses parm on ka lahe.
See olema üks väga keerulise hingeeluga parm...
VastaKustutaAga mu lapsepõlve muinasmaal aidaseinal on hobuseraud ka samamoodi..
VastaKustuta