Ükspäev tuli Täpike lasteaiast ja teatas, et täna peab telekat vaatama, sest sealt tulevat äraütlemata naljakas film nimega "Üksildaselt kodus". Loomulikult tundsin ma selles ära kultusliku jõulufilmi (kuulsaim jõulufilm, kohe Visa hinge kõrval) mida mäletan juba enda varasest noorusest.
Ma mäletan küll kuidas seda aaaastaid tagasi vaatasin ja naersin kõht kõveras. Iga aastaga aga läksid naljad järjest magedamaks ja juba aastaid ei ole mul mingit probleemi kalanäoga kanalit vahetada kui kusagil jälle Culkinit karjumas näen. Kuna aga lapsed hirmsasti vaadata soovisid, siis no kes olen mina, et neile seda keelata.
Esialgu oli Täpike pisut pettunud, et see polnudki eesti keeles. Kuigi ta on verbaalselt väga andekas, on tema lugemiskiirus veel madalavõitu. Sellegipoolest jäi ta seda koos vennaga vaatama. Mina ei kannatanud välja ja läksin kööki toimetama.
Natukese aja pärast kostus teisest toast juba kilkeid ja homeerilist naeru. Silmad säramas elasid nad sellele jubedale loole kaasa. See oli nii ehe ja nakkav, et ajas mindki naerma. See on üle pikkade aastate esimene kord, kus ma "Üksinda kodus" filmi tõttu naersin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar