Head und!

Mäletate, kuidas ma mitte nii väga ammu kurtsin, et ei saanud öösel hästi magada, kuna akna taga õõtsuvad väädid tegid häält nagu tahaks kodustatud dinosaurus vihmase ilmaga tuppa trügida. Aga selle hirmuäratava möirgamisega harjus kiiresti ära. Aga akna taga kiikuvad väädid nägid, et sellest ei ole palju abi minu une segamisel ja mõtlesid välja palju õelama plaani. Näljase dinosauruse möirgamise asemel hakkasid nad äratuskella toonil piiksuma. See oli hirmus. Pool ööd üritasin ma aru saada, kas on aeg üles tõusta või teevad ronitamied minuga halba nalja. See kestis mitu ööd, kuni ühel päeval Mpsil sellest kõrini sai ja ta oksakääridega  unerikkujad korrale kutsus.  Head rahulikku und minule!