Nädalavahetus oli märg. Käisime nimelt kanuutamas. Ei, me ei läinud kanuuga ümber, aga polnudki vaja. Taevast tuli sellist vihma, et polnud vahet kas sõidad kanuuga vee peal üht või teist pidi. Hetkega saime läbimärjaks. Õnneks läks õhtuks jälle ilm ilusaks. Et aga oma niisket olemust hoida, käisime ujumas. Öösel niisutas meid aga paks-paks udu. Ja läbi udu võis kuulda mitmehäälset ulgumist. Mul oli natuke kahju nendest väsinud reisiseltsiliselt, kes telgis magada üritasid. Samuti oli mul pisut kahju neist, kel pisutki muusikalist kuulmist on. Aga ainult natuke. See kuidagi ei vähendanud minu soovi laulda nii et mets rõkkab ja jõgi lainetab taktis kaasa. Pisikesed helistikuvahetused suvalistes kohtades ning kõikumised originaalse viisi suhtes mind väga ei morjendanud. Nüüd on muidugi kurk öisest leelotamisest haige. Aga ma ei kurda. Lõbus oli.
Sõit ise oli tore. Jõgi oli sel korral küllaltki vaheldusrikas. Kui kohtumine ühe kurja toikaga välja arvata, siis saime päris hästi hakkama. Mps oli mootor ja mina olin tüür. Aegajalt kui tüüril oli vaja aeruga mootori pealt ämmelgaid eemaldada sai ikka võssa ja kaldasse ka sõidetud, aga üldiselt olen seisukohal, et saime heaste hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar