Vaatasin täna hommikul kalendrisse ja avastasin et ainult 10 päeva ongi jäänud veel vallalise elu nautida. Enda suureks üllatuseks avastasin, et ma polegi veel nii närvis kui oleks võinud oodata. Appi-appi-kõik-on-hukas-pulmad-jäävad-ära paanikat on esinenud vähe ja leebes variandis. Mida kõike enda kohta teada ei saa. Ma isiklikult arvasin, et selleks ajaks olen juba närvipundar - kõht liblakaid täis, pea sassis ja pidev paanikaosakond lahti. Aga näe ei ole. Mõned laisad liblikad aegajalt kõdistavad pisut, aga paanikaosakonnas on ilmselt kollektiivpuhkus. Üllatavalt rahulik olek on hoopis. No ilmselt pole mulle vele kohale jõudnud mis peatselt toimuma hakkab.
Üldiselt mööduvad mu õhtud kunstkäsitööd tehes ja igatsugu nikerdamise peale kulub aega küllaga. Tänu sellele on TUDU-list jupp maad hõredamaks jäänud, kuid on endiselt pikk nagu hiina müür. Aga ma milegipärast usun, et jõuan kõikide asjadega valmis... Parandamatu optimist, mis teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar