Kleidipaanika ja muud pulmajuttu

Kui ma endale pruutkleidi ostsin, siis tundus see imeilus. Peale ostmist läks kleit vanaema juurde kappi hoiule ja vahepeal ma seda näinud ei olnudki. Selle paari kuuga jõudsin ma ära unustada, et milline see kleit siis täpselt oli ja mul tekkis karvane kahtlus, et tegelikult on see kitš mis kitš ja kole nagu öö. Oma hirmude leevendamiseks sai see eile siis kapinurgast üles otsitud ja selga proovitud. Õnneks see nii ürgkole ikka ei olnud, kui ma vahepeal arvasin. Päris kena ikkagi (kuigi mitte nii ilus kui sel hetkel kui ma ta ostsin, ei tea mis devalveerumine see seal kapis küll toimus). Tegin igaks juhuks mõned udupildid ka, no juhuks kui mul peaks jälle mingi kahtlus tekkima. Siis saan võtta pildi ette ja öelda, et pole ehk kõige hullem. Muide pildil olev kostüüm on samuti pulmakleit, mis on disainitud 1965. aastal Yves St Laurent poolt. inspiratsiooni olevat ta saanud matrjoškadest. Selle kleidi puhul ei peaks soengule mõtlemagi. Soengu-teema on mul muide täiesti läbi mõtlemata. Olen läbi vaadanud vist kõik soengud, mis internetis üleval on ja no ei leia seda õiget. Eks näis siis kas juuksur suudab mingi mõistliku pusa kokku kruttida.

Aga muidu kulgevad ettevalmistused plaanipäraselt. Elektrivaestel öödel sai TUDU- listi jupp maad lühemaks kärbitud. Üks õhtu lõikusin kohakaarte nii et käärid suitsesid. Teoorias oleks ma võinud ju töölt giljotiini laenata, aga kärsitus ei lasknud. Pealegi kõverad servad on ju ilusamad. või mis?

Nüüd tuleb vaid välja mõelda, et mis me minu vana ja unikaalse nimega teeme. Kellelgil mõni hea idee neiupõlve nimest loobumise tähistamiseks? Muide, minu tulevane nimi pole sugugi nii haruldane. Rahvastikuregistri andmetel saab minust täpselt 10. samanimeline Eestis. Nii et kui te kusagilt loete, et ma olen üht või teist öelnud, siis vaadake täpsemalt, kui on tark ja hea jutt, siis ilmselt olen see mina. Kõik rumalused, mis ma suust välja ajan, saab nimekaimude süüks ajada.

Täna aga käskis Saarlanna mul märkmikku kirjutada et 14. augustil ei tohtivat ma endale alates poolest päevast mingeid plaane teha ja pean end täielikult oma sõbrannade ustavatesse kätesse usaldama. Mul märkmikku pole, nii et kirjutasin selle endale kõrva taha. Sealt on küll halb lugeda, aga tuleb hakkama saada.