Tulevase maailmavalitseja seiklused suurel mandril

Minuga ikka juhtub. Igasuguseid asju. Ja kõik minu hirmud saavad teoks. Näiteks mina kui saareelanik olen oma elus miljon korda praamiga sõitnud. Päris tihti bussi ja praami kombinatsioonis. Alati on mul hirm, et ma jään praami peal bussist maha – no ei taipa õigel ajal bussi tagasi minna ja see kihutab ilma minuta minema. Seda polnud aga kunagi juhtunud. Kuni eilseni...

Lugu siis järgmine: Praam nihkub sadama poole ja mina hakkan kärsituks muutuma. Panen oma asjad kokku ja hakkan vaikselt liigutama. Ootamatult tabab mind vana vaenlane ja hakkab tööalaseid küsimusi küsima. Mina korraliku ametnikuna vastan viisakalt. Järsku kostub raadiost kapteni hääl, kes teatab, et oleme jõudnud Virtsu sadamasse ja olgu tee teil mõnus minna. Mina kui kogenud praamireisija tean, et kapten ütleb oma kuulsad viimased sõnad siis kui juba esimesed autod on praamilt maha sõitnud. Minu buss oli esimene. Torman mina siis alla ja mida ma näen – kiiresti eemalduvaid bussi tagatulesid öhe kadumas. Minu mantel ja sall olid loomulikult ka bussis. Bussile järele jooksmine eriti ei aita. Võimsuses on mul võrreldas bussiga mõningasi puudujääke.

Mis siis teha. Kiire kalkulatsioon ja otsus – tuleb hääletada, ehk saab ikka pealinna.

Sirutangi siis käe välja üritades mitte kirvemõrvarina välja näha, et mind ikka peale võetaks, aga noh, ilmselt minus ikka midagi kirvemõrvarlikku on. Üks vapper autojuht viimaks siiski peatus ja korjas mu peale. Tema häbematu aga ei tahtnud Tallinna sõita, see-eest lubas mu lahkelt Ristile viia, et ma saaks seal edasi hääletada. Seda muidugi juhul, kui meil ei õnnestu bussi kätte saada ja teda peatuma sundida.

Kiirete telefonikõnede abil sai selgeks tehtud, et buss peaks ka Lihulas peatuma. Lihulasse jõudes teda seal polnud ja kuigi me olime päris mitmest autost ja bussist mööda sõitnud, siis minu oma nende hulgas polnud. Ainus loogiline järeldus – buss oli juba edasi kihutanud.

See oli nöök. Aga autojuht lubas siiski mu Ristile ära visata – seal on valgustus ja hea hääletada. Lubas isegi mulle oma jope anda, et ma ei peaks külmetama. Kas pole mitte armas.

Mis siis ikka pöörasime ümber, et Lihula tanklast bensiini võtta (auto sõitis minu arust juba aurudel). Poolel teel aga tuleb meile müsteerilisel kombel vastu ei midagi muud kui minu buss! Auto tegi jälle 180 kraadise turistika ja kihutas bussile järele. Kätte saime. Bussi sisenedes selgus ka kuidas buss, kes oli enne meid sadamast lahkunud ja kellest me mööda ei sõitnud, ikka peale meid Lihulasse jõudis. Nad olid nimelt mind otsimas käinud. Bussijuht oli juba väiksemat sorti päästeoperatsiooni korraldanud. Keegi ilmselt oli märganud, et mind bussis pole (andke andeks, aga mina küll ei märkaks kui mingi suvaline puudu on) ja bussijuht oli helistanud juba Tartu bussi juhile ja sadamasse ja nagu öeldud, olid mind isegi otsimas käinud. Uskumatu. Kuna mind kusagilt ei leitud, siis jõuti lõpuks järeldusele, et juu ma olin praami peale magama jäänud...

Ja mis kõige müsteerilisem – ma ei saanud bussijuhi käest riielda ega midagi (tavaliselt hammustab bussijuht sul pea juba selle eest maha, kui sul täpset piletiraha pole või sa tahad maha minna mõnes mittetavapärases kohas). Inimesed võivad ikka olla hämmastavalt abivalmid :D

Vot sellised olid minu seekordsed seiklused suurel mandril.

Ah, et mis ma seal päälinnas üldse tegin? Tete, mul sai kohalikust omavalitsusest kõrini ja otsustasin riigikoku minna. No et ikka riiki valitseda. Ja kui see tehtud, siis hakkan maailmavalitsejaks. Juhul kui ma bussist maha ei jää...