Nädalavahetusel käisime Kallastel ja Leilil külas. Õnneks olid kõik kodus.
Restoranis käisime ka. Seal üritati meie arvele kohvi sokutada, mida me justkui oleks hotellitoas lürpinud. Me ei joo kumbki kohvi. Ka hotellitoas mitte. Hingehinna eest ammugi mitte.
Kodus käisin ka (teate ju küll kodu ja kodu erinevust). Seal oli suurem rahvakogunemine ja mina pidin peaaegu et rõdul magama. No kallaku peal vähemalt. Pidin kogu öö hammastega diivanist kinni hoidma, et mitte maha veereda. (Muidu poleks ju hullu, aga Mps oleks ette jäänud ja see oleks päris kole kui keset kõige ilusamat und sust järsku teerull üle veereb...) Ja kujutage ette, sel korral ma isegi võitsin selles surnud talupoja mängus. Mpsi toel loomulikult. Öösel vaadati õudukasugemetega muusikali. Olen seda paremaski etteastes näinud. Mingi hale purjekas...ma ei või. Titanic ikka! (kes teab see teab)
Ja ema sai jälle aasta vanemaks lauldud...Palju õnne!
vaga huvitav, aitah
VastaKustuta