Mina, vanema ja elukogenumana, hoiatan teid: Ärge te kunagi suudelge tolmuimejaga sünteetilist vaipa puhastavat meest!Samahästi võiksite koos elektriangerja ja fööniga vanni minna. Särtsakas on vähemalt sama vinge.
Maailmaparandajatele meeldivad kohad, kuhu nad saavad oma maailmaparanduslikke ideid ja mõtteid kirja panna, kurta oma rasket elu ja võibolla isegi midagi asjalikku öelda... Ei seda siiski mitte. Pigem ohtralt kirjanduslikke liialdusi ja kunstilisi ilustusi
(muide, kõik kirjavead on taotluslikud)
Igal hommikul laob Pille oma kotikese õunu ja moosi täis ja läheb tööle. Just nagu punamütsike. Võtaks veel pudeli veini, pisut kooki ja pütikese võid ka kaasa oleks pilt täielik (ja kindlasti edeneks pudeli veini najal ka maamaks palju kiiremini). Õhtupimeduses koju vajudes meenutab Pille pigem hunti, kes on esmalt punamütsikese, vanaema ja kuus kitsetalle ära söönud, kelle kõht on seejärel lahti lõigatud, kiva täis topitud, uuuesti kinni nõelutud ja kes on hirmsas janus kaevu kukkunud ning sealt üliinimlike (või antud juhul ülihundilike) jõupingutuste najal ka välja pääsenud.
See on ainus seletus. Minu teada Ida-Saaremaal ja Muhus raudteid pole, aga ma võiks vanduda, et eile õhtul sõitis minu akna alt rong mööda. Ma elasin mitu aastat raudtee ohutsoonis, ma tean, mis tunne see on. Veider
Tegemist oli muide minu esimese isetehtud piparkoogimajaga. See sai tehtud äkkidee najal. Istusin mina kodus ja tuli ilgem jõulutunne peale. See oli vaja ära realiseerida. Muidu läheb käärima ja kellele seda õnnetust vaja. Tormasin siis viis minutit enne poe sulgemist poodi, krabasin riiulilt paki tainast. Siuhvilks joonestasin žabloonid ja küpsetasin vajalikud detailid. Kui raske see ikka olla saab.
Arvate, et nüüd lõpetan ära? Naiivitarid. Kindlasti mitte. Mul lihtsalt pole südant oma blogikest hüljata ja tõugata teda ihuüksi julma maailma. Ta on ju alles lapsuke. Enne kui blogi on saanud täisealiseks ei saa ma teda jätta :P