Lõpuks ometi on need puud mu silme eest langenud ja ma nägin ära peipsi järve. Ja lisaks nägin veel sadat muud asja.
Kustumatu mulje jättis Alatskivi loss. Ma polnud sinna varem sisse saanud. Praegu on seal remont ja äärmiselt palju jääb enda kujutlusvõime teha, aga kujutlusvõime on üks asi, mille puudumise üle ma kurta ei saa. Ja mõnes mõttes on hea, et seal on remont. Lihtsalt praegu pääses kõikjale. Tõsi, tuli ronida küll kusagilt pimedatest käikudest üle värvipottide, aga kui see oleks valmis, siis mitte iial ei pääseks ma kõikidesse neisse pisikestesse tornidesse ja salatubadesse ja katuse alla ja teenijatubadesse ja kuhu vaid hing ihaldas. Loomulikult tahan ma seda näha ka siis kui ta on valmis ja korras (see saab olema imeilus) aga tänane oli kogemus omaette.
Tutvusime ka Peipsiäärse kalarestoraniga ja kohaliku eluoluga. Tuleb tõdeda, et idakaare rahvas on hoopis teistsuguse ellusuhtumisega. Nt Kallastes nägin kuidas terve kamp kohalikke mehi askeldasid hiigelsuure ja raske redeliga. Mind täitsa huvitas, mida nad teevad ja hiljem selgus, et nad päästsid pääsukesepoegasid. nii armas. Sammuti maanteekaubandust nägin ja sibulapõldusid ja kindlusmajasid. Ja uskuge või mitte, aga kääpa jões ongi kalevipoja mõõk (kuigi kohaliku kalamehe juhatusteta, poleks me iial seda näinud). Ja minu kõrvalpuingil istus värske turismiinfokeskuse töötaja, kes luges iga asja kohta juttu juurde.
Ja inimesed on seal kui kullatükid. Nii sõbralikud, et kohe uskumatu. See oli muidugi esmapilk. teise pilgu saadan sinna sügisel või kevadel, mil ma sinna uue retke teha plaanin.
Nüüd aga lähen sööma... Suitsukala. Mmmm
Ja puudutus tekkis täna ka. Tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar