Kõik on kindlasti näinud vaatepilti, kui väike laps poes mõnda maiustust või mänguasja tahtes jonnima hakkab. Aga kas keegi on näinud, et väike laps hakkab jonnima, kui ta ei saa endale kardinat või voodilina??? Mina näen seda üle päeva.
Muide, ma pole vist kunagi varem järjest nii palju Solitairet mänginud. Aga see on puhtalt jälgede segamiseks... no et varjata uudishimulike pilkude eest oma tõelisi tegemisi (no et kui keegi ukse vahelt nina sisse pistab, siis mängin ma kaarte). Mida varjatud ja valgust mitte kannatavat ma siis teen? Suurest igavusest mõtlesin jälle veidike kirjutada. Niisama nalja pärast (ainus kes selle nalja peale naerab olen ma küll ise). Igal õhtul istun arvuti taha ja kirjutan natuke. Aga see kaardimäng on nii paeluv. Nii et võite ise ette kujutada, kui palju ma reaalselt kirjutamisele aega veedan ja kui palju kaardimängule. Igatahes kui ma sama tempoga jätkan, siis suve lõpuks peaks 5 lk surematut romaani juurde kogunema :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar