sai täna jälle üle pika aja inimeste sekka satutud (ikkagi inimesed, pole midagi öelda) Harjumatu aga tore. Esialgu eriti. teate, mulle tundus, et olen rääkimise ära unustanud (ärge liialt rõõmustage, küll ma meelde tuletan, kuidas see käis). Kodus on mul poole vähem rääkimist ju. Seal ma rohkem kuulan, mõtlen, panen tähele, järtan meelde, võibolla isegi kirjutan üles, aga ei räägi. Seega see kuulus pläkupläku-Pille, keda te kõik tunnete polnud just oma parimas vormis. Aga nt petanque vormi üle küll nuriseda ei saanud.
Ei, tore oli. Nüüd aga ootab mind ees lausa "Imeline" bussisõit. keegi ära vahetada ei tahaks minuga?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar