Eksinud oma enda magamistoas

Mulle meeldib omas edevuses mõelda, et mul on keskmisest parem suunataju ja niisama kergelt ma juba ära ei eksi (eriti kui mul veel kaart ka käepärast on). Ja ärkvel olles ma ehk nii väga ei liialdagi. Aga öösel. Vot öösel on hoopis teine lugu.
Üleeile öösel tundsin, et muretu une heaks oleks vaja korra wc-d külastada. Kuna selles protseduuris midagi eriskummalist pole, siis tõusingi pimedas toas üles ja... Täitsa lõpp, ei tea kuhu poole minna. Pime on. Midagi pole näha. Ja seda ka ei tea kuspool uks üldse asub. Sedagi täpselt ei tea, et kus ma ise asun. Täielik hämming. Mine või magama tagasi, aga ei saa ka, põis nõuab tühjendamist. No siis ei jäänudki muud üle kui tuli Mps üles ajada, et ta mu toast välja juhataks. Oma enda imepisikeses magamistoas ära eksida on muidugi tipptase. Aga enda õigustuseks ütlen, et alles siis kui ma kapi ust oma käe all tundsin, sain ma aru, et ma olin oma magamistoas, seni oli mul sellest kohast hoopis teine ettekujutus (mis sisaldas kindlat informatsiooni, et kusagil on palju ämblikke).

Erinev suhtumine aega

Täna hommikul arvestasin, et pudenemistähtajani on jäänud täpselt 10 nädalat, mis on ainult 70 päeva. Nii vähe!
No ja siis arvutasin, et tööl on vaja käia veel 4 nädalat, mis teeb 20 tööpäeva. Võeh kui palju!

Muide minge keegi Hiiumaale ja korjake need pohlad ära. Valus oli vaadata kuidas metsaalune punetas ja keegi neid ei korjanud. Ma oleks peaegu ise korjanud, aga
a) ei olnud aega, sest suppi oli vaja keeta.
b) minu järjest enam kumerduv kere ei lase mul mitte kummardada ja kükitades kukun ümber nagu antijonnipunn - ainus võimalus oleks pohlade vahele külili visata ja siis korjata, aga siis ei saaks ma enam kõrvalise abita püsti ja jääksingi sinna sambla sisse vedelema.

Üldse avastasin lõpuks, et kõht hakkab elamist pisut juba segama. Siiamaani sai ilusasti matkal käidud, aga kui ma sel nädalavahetusel Kõpu tuletorni ronides oleks äärepealt trepiauku Puhhi kombel kinni jäänud ja Tahkuna majakas pidin igal teisel platvormil puhkepausi tegema, et süda rinnust välja ei kargaks, siis tekkis küll tunne, et tuleb vist hoog pisut maha võtta. Täitsa hirmus on mõelda, milline ma siis kahe kuu pärast välja näen ja kas ma ikka pääsen kodust välja või peab ukse laiemaks raiuma. Seda, et ma pean saapapaelasiduja palkama, selles olen juba üsna veendunud.

P.S Hiiumaal oli ilgelt palju mustikaid ka, kõik suured kui kirsid ja puhta korjamata. Aga nende aeg hakkab juba läbi saama...

Kas te ikka teate, et merevesi on tegelikult veel päris soe? Mis siis, et kõikide laste nutupäev - 1 september, juba ähvardavalt meie peade kohal kõrgub. Vanarahvatarkus ütleb, et inimene, kes suve jooksul vähemalt 16 korda ujumas käib, ei jää talvel külmetushaigustesse. Nii et arvutage, kel veel mõned korrad puudu, need võivad kiirelt ujumas ära käia enne kui sügis tuleb. Ärge ainult külmetage :P

Pikk puhkus on selja taga ja täna oli taas tööpäev.
Küll oli kole. Puhkamisega võis ju päris ära harjuda.
Õnneks pole vaja kaua enam tööl käia.

Jah, ikka veel

Täna aasta tagasi ütlesin ma tunnistajate juuresolekul Mpsile, et jah, tahan saada ametlikult tema abikaasaks ja ühiselt purjetada elumerel (mina ikka kaptenina ja Mps tüürimehena, nagu peab). Nüüd peale aastast abielu (pea 3,5 aastast kooselu ja pea 6 aastast koosolu) olen ma endiselt samal arvamusel. Ja kogu selle aja jooksul ei ole mul korrakski tekkinud kahtlust otsuse õigsuses. Me nimelt sobime Mpsiga üllatavalt hästi kokku ja hoolimata minu ponnistustest pole meil õnnestunud selle aja jooksul tõsiselt riidu minna. Olen üritanud Mpsilt välja pinnida, et kui ta oleks teadnud, milline elu teda ees ootab, siis kas ta oleks aasta tagasi äkki teistmoodi otsustanud, aga ta väidab, et siis oli juba niikuinii lootusetult hilja. Minul isiklikult on selle üle ainult hea meel.
Aga 1. pulmaaastapäeva peab ju tähistama. Vanarahvas teab, et vattpulmi tähistatakse tavaliselt nii, et üks abikaasadest näägutab, et peaks tähistama seda suursündmust ja teine topib kõrvad vatti täis ning keerab vatiteki alla magama. Me sel korral ei võtnud vanarahvast kuulda vaid kihutasime mandrile tähistama.
Laupäeval promeneerisime pitsilises Haapsalus ja nautisime romantilist õhtut šampuse ja päikeseloojanguga Suurupi tuletornis (mille me ausalt välja teenisime tänu oma imetabasele tuletornimääramise oskusele). Ööseks kihutasime Läike tn SPA-sse, kus meil on juba peaaegu et omanimeline sviit (erinevalt ülejäänud spa-dest ei suutnud me internetist selle kohta ühtki halba sõna leida ja hinnaklass on ka palju taskukohasem). Täna aga käisime kohvikus ja loomaaias. Sest nii on ainuõige. Õhtul ootas meid Muhus aga kaetud laud ploomide ja mitut sorti koogiga (vähemalt 85% ploomidest maabus minu kõhus.)
Päris lõpuks sai veel süüdatud tuli meie endi majaka laternas (loe pulmaküünal) ning kitarri saatel mõned armastuslaulud lauldud. Mmm, ilus.
See oli, nagu te aru saate, kiirkokkuvõte meie nädalavahetusest aga tegelikult oli väga armas ja romantiline ja tore pulmaaastapäev.
Igastahes praeguse seisuga ei saa Lumeuss oma tahtmist, nii et lahutama me veel ei hakka.

P.S Tänud kõiki õnnesoovide eest!

Ma armastan sind nagu siiakala

Eile tegime pisut lõkkeromantikat. Süngete äikesepilvede ja teisest küljest kuldse päikeseloojangu taustal sai istutud lõkke ääres ja noorperemehega värsket suitsuahvenat söödud. Mis nii viga elada. Selline siin-me-oleme-tunne tuli kohati peale.

Täna aga sai pisut aiamaal rügatud. Kas neist maasikatest ka järgmisel aastal elulooma saab, seda ei tea keegi öelda, aga ma andsin endast parima, et peenral veidike korda luua. Maasikalehtede vahel varitses mind aga kobakas ristiämblik. Tavalisest eines ta aga selle poolest, et oli nunnut kollakas-oranži värvi. Kui ma äblikke paaniliselt ei kardaks, siis ütleks lausa et tegu oli imearmsa loomakesega. Internetist uurides jõudsin järeldusele, et tegu oli sellise liigiga nagu Araneus quadratus. Enamus internetis tiirlevaid pilte pole muidugi sugugi nii uhket värvi nagu minu leitud ämmelgas. Ma arvan, et hakkan teda kutsuma Magoks (kuulsa väejuhi Hannibali venna järgi). Umbes selline nägi välja, aga veel ilusamat värvi:

Aga kas teate, et ploomihooaeg on alanud! Olen teatud nurga alt vaadates juba üsna ploomi nägu!gA

Kannatamatu ilukilp

Aga täna kodu poole sõites nägin kuidas Milli ilukilp autost mööda kihutas - ilmselt ei kannatanud meie uimerdamist välja. Me ei tule ju kunagi otse koju. Iluliist üritas ka üks hetk meist lahku lüüa... Loodame, et järgmisena ei otsusta rattad või siis näiteks mootor oma teed minna...