Täna oli mul üks kummaline töökõne. Minu blogi pikaajalised lugejad teavad, et märtsi lõpp on minu "lemmikaeg", sest siis saan palju kõnesid maamaksu teemadel. Vanasti sain enamjaolt sõimata selle eest, et topin valimatult maksumaksjate raha oma taskusse. Viimasel ajal on sõimamist vähem. Sel aastal olen seoses muudatustega koduomaniku maksuvabastuses saanud inimesi rõõmustada, et neil polegi maamaksu ja mind on hea töö eest lausa kiidetud ja tänatud. Mitte et ma oleks toonast sõimu ega praegust kiitust kuidagi ära teeninud. Kõik otsused on selgelt minust kõrgemal tehtud. Mina olen kõigest sõnumitooja.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ühest telefonikõnest, kus üks maaomanik soovis teada oma maamaksu summat. Selles pole midagi kummalist. Sai oma summa teada ja siis tuli ootamatu ettepanek: "Teate, ma annan teile oma PIN-id ja võtke ise vajalik summa mu Swedbanki kontolt!"
Ma tundsin end nagu mingi netipettur, kes üritab inimeselt PIN-koode välja petta. Järgmine mõte oli, et loodetavasti ei satu päris petturid selle inimese peale. Kolmas mõte oli, et äkki olen vales ametis ja mul on loomulik anne inimestelt PIN-e välja pressida. No kui küsimatagi pakutakse, mis võiks saavutada siis kui küsiksin!
 |
| pilt pärit pildiloomaaiast |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar