Tööving

Meil otsitakse tööle uut ametnikku. Vana leidis, et ta on sellisteks lollusteks liiga vana ja sünnipäevatordil olevate küünalde arv kinnitas, et ongi piisavalt vana, et vanaduspensioni ettekäändel kontoritolm kingadelt pühkida. (Lisaks kirjavigadele on siin blogis ka ebaloomulikud sõnakordused kõik taotluslikud). Kuna mind on arvatud värbamiskomisjoni, siis tutvusin esitatud CV-de ja motivatsioonikirjadega ja tekkis mõte, et võiks ise ka kandideerida kuhugi. Ja kui ma kandideeriks, siis kas ma oleks tõsiseltvõetav kandidaat või lükataks kohe kõrvale kui sobimatu.

Mul saab täpselt kahe nädala pärast täis 18 aastat selles ametis (mõningate titepausidega). Selle ajaga jõuab vastsündinu täisikka, aga mina ei ole kuhugi jõudnud. Mitte, et ma oleks loomult väga ambitsioonikas või et mul oleks olnud mingid erilised sihid silme ees. Kaugel sellest. Ja kui päris aus olla, siis ega minu ametiredelil ei olegi (vähemalt selles organisatsioonis) rohkem pulki, kuhu tõusta, sest kõrgemad ametikohad vajavad juba isikuomadusi, mida mul ei ole ja mida ma ka ei igatse.

Nii et lagi käes?

Sõber ütles, et kui pole soovi karjääriredelil horisontaalselt tõusta, siis võiks panustada vertikaalsele arengule. Mul on aga tunne, et mul ei ole toimunud siin mitte vertikaalne areng, vaid lihtsalt laialivalgumine. Ja see mulle ei sobi. Kui teemad lähevad juba liialt laiaks, siis ei suuda ma end ennast rahuldavas ulatuses kurssi viia ja see ärritab mind. Ja siis ma olen kuri. Kuri olen ma ka siis, kui minult oodatakse rohkem kui ma pakkuda suudan. Või on asi hoopis selles, et ma tunnen, et pean tegema rohkem kui minu ametiülesanded on ning täitma kellegi teise puudujääke. Ja kui ma siis sellega hakkama ei saa, siis olen jälle kuri. Ja eriti tige olen ma siis, kui räägitakse, et midagi peaks tegema ja siis ei tehta ning järgmisel korral räägitakse, et peaks midagi tegema, aga ikka ei tehta. Ja nii edasi ja nii edasi. Mulle see kuidagi ei sobi. Ma tahaks iga korraga vähemalt väikese sammukese edasi liikuda. Ja kriitikat võtan ka väga isiklikult. Isegi kui see on üldine või võib-olla hoopis kellegi teise pihta suunatud.

Ma vist üldse kipun tööd liiga isiklikult võtma. 

Igatahes viimasel ajal tunnen, et olen muutumas (või juba muutunud???) kibestunud ametnikuks ja kurjaks kolleegiks. Aga võib-olla on see hoopis seepärast, et ma töötan kiitusel ja ammu pole keegi öelnud, et tead, Maailmaparandaja, aitäh hea töö eest, sa oled meil asendamatu! Aga äkki polegi, võib-olla lihtsalt kujutan ette, et oma pikaajalise tööga olen taganud valdkonnas stabiilsuse ja hoidnud kiiruse ja korrektsusega taset kõrgel. Võib-olla räägivad suletud uste taga, et parem oleks kui ma ka ära läheks. Pensionini on muidugi veel miljon aastat aega. Nii et ikka CV-d kirjutama.

Üks on kindel, kui ma peaks mõnele kohale kandideerima, siis selle blogi siin pean küll maha vaikima, muidu saan kohe psüühiliselt labiilse veidriku sildi külge.