Minu trennigraafik on kehvaks jäänud. Kord kahe nädala jooksul pole just päris see, millega end vormi saada. Kui jätta arvestamata, et ring on ka vorm. Igastahes lähen nüüd üle pika aja trenni. näis kas suudan veel sammu pidada või varisen juba paari minuti järel oimetuna maha....

Jõululõhna

Tahtsin täna pisut jõululõhna oma korterisse saada. Saingi. Täitsa ehtne ja autentne kõrbenud piparkoogi lõhn hõljub toas ringi. Pisut manariinikoore hõngu sekka.
Piparkoogitaigna saamiseks tutvusin uue pulbriga - Teate küll, lisa_200_ml_vett tüüpi küpsetis. Ah et kuidas tulid? Ära kõrbesid... 

Lumelabidat mul pole. Nüüd murdus kraabits ka ära. Homme sõidan ilmselt mälu järgi ja käsikaudu tööle.

lumine neljapäev

Täna käisin metsas lumes ja vees sumpamas. Päris ilus oli. Iga peeneimagi oksarao peal oli kohutav kuhila lund. Kusjuures "oli" on täiesti õige ajavorm. Peale seda kui mina olin sealt võsast läbi murdnud oli kõik see lumi minu  krae vahel. Ja kogu see vaev oli selleks, et näha, et see ilus lagendik, mida ma kaardilt vaadanud olin ja kuhu planeerisin maja ehitada, oli tegelikkuses kaunis järveke. Nüüd ma siis tean kuidas planeerijad neid jaburaid planeeringuid teevad ja maju kõige mõeldamatutesse kohtadesse paigutavad - nad ei võta vaevaks läbi selle jubeda rägstiku pugeda ning usuvad seda, mida pildilt näevad.
Kui ma metsast tagasi tulin olin läbimärg ja poolkülmanud. Võtsin siis puhuri kaissu ja piparkoogi hambusse. Täitsa aitas. Hmm, kell on juba päris palju. Äkki peaks hambaharja hambusse ja Mpsi kaissu võtma. Ehk aitab see ka.

Kogu oma vaba aja, mida muide on harjumatult väheks jäänud, veedan ma tikkides. Nagu Uku töökoda juba. Võibolla peakski selle endale uueks elukutseks võtma. Hakkaks meistervõltstikkijaks ja ajaks ilgemal hulgal raha kokku ja saaks Mpsonile midagi sünnipäevaks ka kinkida. Tal oli nimelt eile sünnipäev. Mõtlesin, et kuna olen parasjagu finantsraskustes, siis päris kingitust talle osta ei saa, aga ostaks siis vähemalt ühe suure šokolaadigi, aga vot poes sente kokku lugedes sain ainult väikese šokolaadi jagu. A võibolla ongi väike hea. Läheb muidu veel paksuks. Tal on ju kalduvus rasvumisele. Või oota, äkki olin see mina....

Kiri jõuluvanale

Kallis jõuluvana,
Olen olnud hea laps. Palun too mulle jõuludeks lumelabidas. Selline, mis autos väga ei laiutaks.

Suveöö kesk talve?

Eile öösel oli väljas nii valge, nagu oleks olnud jaaniöö, mitte aasta pimedaim aeg. Täitsa hämmastav. Ja minu magamiskotis oli tubli peotäis liiva. Veel üks meenutus suvest.

Lugusid vanalt läänemaalt

Ei ole jälle ammu midagi kirjutanud. Võiks arvata, et olen blogardist logardiks muutunud. Aga ärge hellitage veel lootust. Kahtlustan, et ühel päeval naasen ma veel suurema grafomaanina kui praegu. Lihtsalt hirmus kiire on. Ja kui parasjagu kiire pole, siis on uni.
Millega siis tegelen? Valdavalt klassikalise kui-raske-see-siis-olla-saab mõtteviisist tekkinud tagajärgede likvideerimisega. Õmmelen (ja teatavasti on õmblemine kohe joonistamise kõrval teine asi, mis mind kohutavalt tigedaks ajab). Millegipärast ei taha minu imetabane visioon peas kuidagi seda kuju võtta ja kipub vägisi kartulikotiks ära. Aga vähemalt kirjuks kartulikotiks.
Lumi tuli ka maha. Ma olen nagu hanepoeg, kes toast välja ei saa, kuna paljajalu pole lumel teab kui mõnus käia. Aga seda giljotineerist kingseppa pole kusagilt näha (kui ma veel väga noor ja suhteliselt ilus olin, siis laulusõnades "ta õmbleb neil saapad ja kätte toob pea" oli sõna pea ikkagi peanupu täehnduses ning seega tekitas minu lapsemõistuses palju kahtlasi küsimusi). Esimene libedusest tingitud kukkumine on ka edukalt üle elatud. Märgade saabaste tulemusel libastusin trepil ja kukkusin õnneks oma kõikse parema polsterdusega kohale, nii et kahju polnud teab mis suur.
Ahjaa, iga kuu kolmas kolmapäev oli vahepeal ja ma ei saa kudiagi mainimata jätta, et Mps tegi mulle imetabase pastaroa (mida ta ise küll ei sööks, sests see olevat liialt juustu maitsega, aga mulle maitses väga).

Ja lõpetuseks väike naljalugu tänaselt volikogu istungilt.
Ma olen teatavasti edev inimene ja üle kõige meeldib mulle esineda, eriti asjalikel teemadel (ma loodan, et tabate siin teatavat irooniat). Tulenevalt aga minu ametikohast tuleb mul tihti volikogus sõna võtta. No ja oligi täna minu etteaste parasjagu täies hoos. Näitasin projektori kaudu ekraanile arvutist igatsugu tarku ja vähem tarku graafikuid ja jooniseid ning seletasin juurde. Ühel hetkel kui oli parasjagu pikem seletamise hetk, viskas järsku imetabaste graafikute asemel suurele ekraanile järgmise pildi:

Mul nimeks on ekraanisäästjaks slaidishõu siin blogis ilmunud illustratsioonidest. Pisut piinlik, aga samas üpriski naljakas.