21 DPC ja arenguhüpe beebimajanduses

Nii, blogiaariumis ringiuidates sattusin Mutikese blogi peale kus ta alustas 21 päeva fotoväljakutset. Ja kuna mina juba ükspäev kurtsin, et blogis on liiga kasinalt pilte, siis nägin selles head võimalust olukorda parandada. Nii et liitun temaga ja siit see algab:
 
21 Days Photo Challenge

1. Old picture of me
2. Something on my wishlist
3. Quilty pleasure
4. My neighbourhood
5. Reminds me of childhood
6. Something I am scared of
7. Something I hate
8. My most treasured item
9. Bad habit
10. What I'm reading now
11. Something that stresses me out
12. A device I own but never use
13. Something I shouldn't have bought but did anyways
14. A souvenir from a vacation
15. Cannot live without
16. A good habit
17. Something I made
18. Oldest pair of socks
19. Something I collect
20. Morning ritual 
21. Newest picture of me 

 Nii et lähipäevil on oodata pisut tihedamat postitamist kui muidu.
Ja täiesti teemaväliselt. Tõruke oli täna lasteaias pool päeva ilma minuta ja käitus kui kullatükk. Minuga käitub ta kui mõne äärmiselt ebastabiilse ja plahvatusohtliku aine tükike.
Lisaks õppis ta ära kolm sõna:
kukk
nana - loe kana
tuvi
Ühesõnaga ornitoloogiline sõnavara laienes märgatavalt. Kakast rääkis ta ka, aga see polnud minu arust kodulindudega seotud.
Ja Täps hakkas iseseisvalt istuma.

Noa all

Aga mina sattusin täna esimest korda elus noa alla (kui näppulõikamised välja jätta). Õnneks mitte mõne kriminaali või lihuniku vaid õppinud kirurgi kätte. Mõtlesin, et laseks pisut rindu korrigeerida (teate ju küll, mis imetamine teha võib) ja kõhult oleks vaja pisut peekonit vähemaks nüsida. Võinoh, tegelt mitte. Hoopis paar sünnimärki urgitseti välja. Aga mul on neid veel miljon-triljon tükki, nii et puudust ma neist tundma ei hakka. No nagu tähistaevast oleks paar tähte vähemaks jäänud. Seni kuni päike on alles, ei märka nende puudumist keegi (va mõned entusiastastronoomid ehk).
Nüüd olen auklik kui juust ja plaasterdatud.

õunapuu

Täna sain üle pika aja värske õhu kätte. Küll oli  hea hingata ja ruumi tiibu sirutada. Oleks ehk lendugi tõusnud, aga kummagi tiiva otsas siputas üks väike varesepoeg. Pisema auks istutasime täna õunapuu. Mina, tõsi küll, toetasin aktsiooni peamiselt moraalselt, kuid Tõruke tegi ikka käed mullaseks. Ja riided. Ja näo.
Tõrukese enda õunapuu kandis möödunud aastal juba vilju. Ehk on Anni oma ka tubli ja saame paari aasta pärast ka tema õunu maitsta.

Pannkoogitegu

Lubatud illustreeritud postitus. Kuna külmkapp oli tühi ja pood oli kaugel, siis tuli tänaseks õhtuks kombineerida olemasolevatest ainetest mingi kompott. Sel korral otsustasin pannkookide kasuks. Tõruke nägi selles võimalust kulinaarseteks katsetusteks. Kõigepealt lükkas ta tabureti pliidi äärde ja nõudis õli pudelit enda kätta - etma hakkavat nüüd pannkooke küpsetama. Ma pole küll kontrollinud, aga olen üsna kindel, et ka pliidi pakendil oli kirjas, et alla kolmesed sellega mitte mängida ei tohi, nii et keelasin selle tal ära. Loomulikult järgnes sellele suur jonnidemonstratsioon ning võitlus pannilabida pärast. Mina andsin järele pannilabida osas, mille ta sai, kuid pliidi juures turnimise osas jäin endale kindlaks. Pisut solvunult, kuid pannilabida õnneliku omanikuna sain Tõrukese eemale. Kahjuks tüütas pannilabidaga soola segamine teda kiiresti, ning ta soovis taas aktiivselt osaleda õhtusöögi valmistamises. No lubasin tal siis taigent teha. See talle meeldis. Lisas muudkui jahu ja õunamahla ja suhkrut ja peale igat pannitäit timmis maitset peenemaks. Seda on küll raske tunnistada, aga mul on tunne, et tema timmitud pannkoogid maitsesid lõpuks paremini kui minu timmimata...
Köök näeb muidugi välja selline nagu oleks seal midagi plahvatanud... Lähengi nüüd seda koristama. Oh õnne.

Apildilisus

Ma siin märkasin, et kuigi ma enamuse oma õhtutest (mil lapsed magavad) veedan joonistades, siis on minu blogi muutunud kuidagi pildiahtaks. Iidsetel aegadel oli igas kolmandas postituses illustratiivne pannpea esindatud. Nüüd pole neid ammu näha olnud. Luban homme selle apsaka parandada.

Naljahammas

Aga Täpsil lõikus täna teine hammas. Arvestades päeva ilmselt naljahammas. See seletab ka miks ta päev otsa naerda on kõkutanud. Hakkab vist terveks saama. Loodame, et ta mind nalja pärast hammustama ei hakka.

Teisipäev on tore päev

Üleeilse seisuga olen siis siin elanud juba 6 aastat. Uskumatu. Kui niimoodi hoobilt küsitaks, siis vastaks, et ehk neli. Aga kuus. See on juba tase. Tõsi, ma küll loodan, et palju üle seitsme aasta mul siin elada ei tule. No oleks ju tore ikka enne pensionipõlve saabumist oma väiksesse armsasse majakesse kolida. Küll oleks seal hea maja ees pingil päikesepaistes oma valutavaid konte soojendada.
Meie Täpsiga käisime aga vahepeal Tartus. Vaatasime kõik sealtnurga pisikesed beebid üle. Kuulasime nõrkemiseni Murdjalapsukese targutamist (sellest valguses ma isegi ei kurvasta, et Tõruke nii kehva jutumees on) ja korjasime mingi haiguse üles. Vaene täps hõõgus mul siin mitu päeva palavikus. Öösel polnud öölamp vajagi. Nüüd hakkab tasapisi tervenema. Juba teeb pahandust ja kiusab vennat.

Mõtlesin et kirjutaks üles ka Tõrukese laienenud sõnavara. Sinna kuuluvad hetkel sellised sõnad:
Emme ja issi - tavaliselt korratakse neid järjest kiiresti - emmejaissiissijaemme. Lisaks näidatakse piltidelt ka. Ännit näidatakse harvemini.
otsu - kutsu
äike - päike
lillilillilll - lill
aitäääh -väga püüdlikult hääldatakse
auto
õue
juua
Endiselt on väga tihedas kasutuses sõnad ei, EI, EI (no kuidas te nii rumalad olete ja aru ei saa) ja see ning seda.

Mõned sõnad ehk veel, aga need ei meenu hetkel. Tähti tunneb ta imeliselt ja numbritest kasutab ainult seitset.

Oeh, peaks lõpetama ja minema hoopis koristama. Kui midagi muud teha pole, siis seda viimast saab siin alati teha. Ma arvan, et kui Heraklesele oleks antud Augeiase tallide asemel minu korter koristada (koos segajate mudilastega), siis oleks ta ilmselt haledalt põrunud...