Moi moi, kes see paks on?

Tegime ükspäev väikese fotosessiooni, näitamaks tulevastele põlvedele kui ümmarguseks üks inimeseloom muutuda võib...

Vorstivarvbad pealinnas

Nädalavahetusel sai siis mandril sünnipäeva tähistamas käidud.
Äärmiselt tore oli minu arust. Uskumatult palju rahvast oli kohal ja kuidagi üllatavalt hoogne üritus tuli. Mina kes ma viimasel ajal pidudel ülemäära kaua vastu ei pea (kaine pea sunnib kainelt mõtlema ja ratsionaalseid otsuseid langetama), pidasin sel korral isegi üllatavalt kaua vastu. Ja mis kõikse parem - mitte lihtsalt ei pidanud vastu, vaid ka nautisin seda.
Ainus, mis olukorda ei nautinud, olid mu jalad. Ma nimelt otsustasin võtta kolmnurga kuju. No kui ümbermõõtudest rääkida, siis kõige väiksema ümbermõõduga on pea, sellele järgneb rinnaümbermõõt, kõhuümbermõõt, puusade ümbermõõt ja kõige jämmemaks osutusid üllatuslikult pahkluud*. Jalad otsustasid hirmsasti üles paistetada ja õhtu lõpuks olid varbad kui vorstikesed ja pahkluud nagu elevantsil. See ei olnud teab mis meeldiv. Eriti meeldiv polnud ka see, et mul tuli need vorstikesed järgmisel õhtul toppida teatrikingadesse, kuhu nad millegipärast mahtuda ei tahtnud. Aga piisava veenmise tulemusel sain sellega siiski hakkama. Ja üle saja aasta sai jälle teatrit külastatud. Nüüd võin end kultuurseks lugeda.
Enne teatrit käisime aga Virlupine elamist kontrollimas. Kontroll ei tuvastanud olulisi puudusi, küll aga kiitis heaks sõbraliku õhkkonna, meeldiva miljöö ning maitsva toidu. Samuti imetabase vaate naabermaja akendesse. Nii et kõik kes kavatsevad sinna kolida, mõelgu ikka tõsiselt järele. Ehk oleks targem ikka jääda oma ema juurde elama, kes elab strateegiliselt soodsa koha peal ning kus on Mpsi ja Maailmaparandaja nimeline sviit, mida eelmainitud tegelased tavatsevad regulaarselt külastada.

* olgu-olgu, tegu on pisukese kirjandusliku liialdusega, aga mitte sugugi suurimaga siin blogis.

Koristusloos

Eile koristasin kõik toad (va Mpsi urgas, mida ma targu ei puutu) ära. Mul on korisatamiseks oma nipp. Nimelt on alati äärmiselt keeruline selle koristamisega pihta hakata. Kuna kõik on segamini, siis ei teagi kohe kust peale hakata. No ma olen selle enda jaoks lahendanud nii, et kirjutan paberilipikutele üles kõik koristamist vajavad kohad ja siis tõmban loosi. Ja siis vastavalt loosi tulemustele käitungi. Ja nii sai eile kõik läikima löödud.

Aga teate mis tänaseks juhtunud on? Mingi pisimutukate läbu vist. Pooled toad on jälle lootusetult sassis. Ja seda poole päevaga! Ootame veel pool päeva ja siis ilmselt on eilne koristuseelne olukord taastatud. Igastahes ei näe ma küll seda hirmu, et kui mul koristatud saab, siis võiks igav hakata või midagi...

Ja nüüd mõtlen hirmuga, et mis juhtub siis kui väike kõhuelanik saab nii suureks mittekõhuelanikuks, et suudab segaduse tekitamisse oma panuse anda...

Ma võiks kurta

Isegi mu oma enese abikaasa kurdab, et ma kirjutan liiga harva blogi. Või noh kas just kurdab, aga ta tõi selle õigustuseks kui alles nüüd minu nädalatagust sissekannet luges. Aga mis saan mina sinna teha, et mul pole internetiseeruvat arvutit, mille taga keegi pidevalt ei istuks. Mul oleks kirjutada küll.
Näiteks võiks ma kurta, et aega on kuidagi vähe. Kui ma koju jäin, siis ütlesid kõik, et oi, sul hakkab varsti igav. Kaua sa neid tube ja kappe ikka koristad. Ja kui koristatud, siis hakkabki igav. No võibolla ongi nii, aga ma kuidagi ei jõua selle koristamiseni. Nii palju muud on teha.
No ja siis võiks ma kurta, etmul keelati õunte söömine ära. Ja soola ka ei lubata süüa. Karjuv ülekohus, kuidas ma ilma õunteta elan? Praegu üritan õunu kuidagi porgandiga kompenseerida... Aga soola kompenseerimisega läheb kohe eriti raskeks...
Alati võiksin ma kurta teemal, et mul pole endiselt jalutamiskõlblikke jalanõusid. Üldse pole eriti midagi jalga panna. Mõtlengi siin, et kas pähapäeval teatrisse minnes peaks kleidi juurde kummikud või tenkad panema... Jopet või mantlit, mis kõhu pealt ka kokku ulatuks, mul kleidi peale mul niikuinii panna pole.
No ja kõige lõpuks, kui mul tõesti midagi muud kirjutada poleks, siis võiks ma alati Mpsi peale kaevata.

Hooaja viimane vol2

Kirjutasin siin veidike aega tagasi matkahooaja lõpetamisest. Selgub, et ennatlikult. Üritasime täna teha uut katset hooaega lõpetada ja korraldasime ilusa ilma puhul väikese paadiretke Kesselaiule. Aga ma usun, et sel korral õnnestus ning tegu oli tõesti viimase matkakesega sel aastal.

Ma kaeban Mpsi peale nüüd

Avastasin üllatusega, et mul ei olegi sildikest nimega "Ma kaeban Mpsi peale nüüd..." täiesti uskumatu, kuidas selline asi juhtunud on. Arvestades minu kaeblikku loomust peaks see olema üks enimkasutatud sildikesi. Umbes nagu "juhuslikke juhtumusi" või "hülgemöla".

Igastahes kaeban ma Mpsi peale. Kujutage ette, ta ütles minu haamri kohta nukuhaamer! Minu imetabase haamrikese kohta! Kuidas ta julges? No ja kui ma julgesin ta tähelepanu sellele räigele solvangule juhtida, siis ütles ta, et olgu olgu, nukukuvalda... Häbematu. Ja mu väikeste armsate naelakeste kohta (mäletate, ma ostsin kunagi kilo naelu, neid jätkub mul küll elu lõpuni) ei olnud tal ka ühtegi head sõna öelda.

Nagu võib aru saada, siis õnnestus mul nii kaua Mpsi torkida, kuni ta alla andis ja nõustus wc tagaseinas haigutav suur auk kinni klopsida. Dekoratiivse poole jätan ma targu enda kanda...

elumärk

Veider. Reedest saati pole kirjutanud ja midagi nagu polekski öelda. Naudin siin kodust elu ja üldse ei nuta, et tööl käima ei pea. Igav igastahes küll pole hakanud. Mul on mitu paksu raamatut ja hunnik poolikuid projekte. Tubade koristamiseni pole ikka veel jõudnud...

Aga kas teadsite, et viinamarjamahla tegemisest saadud plekid tulevad pesus palju paremini välja kui õunamahla tegemisest saadud plekid. Ma oleks millegipärast teistpidist tulemust oodanud.