Ma olen seda ennegi öelnud, aga ma armastan öösiti koju tulemist. Just siis kui taevas on musttuhat tähte ja tänavatel sõidavad ainult taksod ja ühtegi inimest pole ja ma võin vabalt ja valjusti laulda kogu hingest (ja kõrist). Sest just siis tahan ma hõisata ja teatada maailmale, et elu on ikkagi äraütlemata ilus. Olgugi, et väljas on miljon kraadi külma ja ilmselt on mul omme hääl ära. No ei uvita. Täna mitte! Ahh. ilus!

(ja ei uvita see ka, et mul on siin tubli, oota ma vatan, 13 kraadi sooja, poen oma voodisse, võtan Tirilumpsi kaissu ja hommikul kütan)

Tulevikuplaanid

Eile sai siis Noorkallas talle joonistatud draakoni kätte. Nüüd jääb mul vaid kuulsaks kunstnikuks hakata ja noorsandi tulevik on kindlustatud. Ülikooliraha, mille vanemad hasartmängukires maha mängisid, saab ta tagasi oktsionilt saadud rahaga, kui ta pildi maha müüb. Ainus mure ongi mul kuulsaks saada veel. Ja no mis see minu käes ikka ära pole. Kõik tingimused on juba olemas (st külm ja nälg).

Ahjaa, näe selline see pilt ongi:

Ja siin on see koos õnneliku (näost näha ju) omainkuga.
Aga vastutasuks sain ma midagi hulka maad ilusamat :D Nii ilus ja nii pehme. Oi ma hakkan sellega eputama ja linna peal laiamas käima ja kadestage siis! Imearmas. No vaadake!

Aga mul on juba uus pilt pooleli :D oodake vaid! Sellest tuleb meistriteos (või siis läheb nii nagu alati...)

Lõunapaus on läbi

Olen tagasi orjanduslikuks lõunas! Aga hei! Lõunamaal pidi soe olema! Mina siin kütan elu eest naeltega ahju ning liibun vastu selle tahmast külge, et natukenegi sooja kontidesse saada. Asjatult. Väljahingatav õhk kümub ja kukub klirinal maha. Sõrmed ei liigu enam. Ja ilmselt on neti juhe ka külmunud, miks muidu see arvuti nii aeglane küll on. Vot nii on lood.

Pilt

Juubileumist

Nagu kuulda on olnud, toimus eelnenud nädalavahetusel üks selle sajandi suurimaid pidusid - minu isa juubileum. Nagu lubatud sai, oli pidu vägev. Vaesed ametikooli õpilased, küpsetasid kolm päeva järjest erinevaid piduroogasid (mina küpsetasin ka äraütlemata kaua seda kringlit, aga see oli rohkem kuivatamine, kuna ahi oli end vahepeal välja lülitanud ja mina muudkui imestasin, et miks se kringel ometigi ei valmi vaid ainult kerkib ja kerkib...). Ja lilli toodi ka nii palju. Ma võiks praegu siin kodus lilepoe avada (ja üldse mitte viletsalt varustatu) ja kui õnnestuks kõik need roosid maha müüa, siis saaks ma päris rikkaks.
Loomulikult leidis aset ka välja reklaamitud ooperi etendus. Seekord etendati surematut teost - saabastega kass. Võite ise arvata, kes peaosa mängis. Ma ei tahaks nüüd küll ennast kiita, aga noh, te saate aru küll... Oh neid kestvaid ovatsioone.
Minu isiklik lemmik oli muidugi viktoriin.
Ja lauldi ka. valjusti ja valesti, nagu kombeks ja õige! No aga proovige tea kaks laudkonda ja kolm kitarri ühte ja sama laulu ja SÜNKROONIS laulma/mängima panna!

Ainus negatiivne asi kogu asja juures oli see ommikune koristamine. Juba enne koitu aeti üles, plaksutati piitsa ning käsutati, et teie noored jooksete nüüd ja tassite selle saali tühjaks ja kui see tehtud, siis tõstate lauad paika ja enne ei tohi teie mitte puhkama istuda, kui see kõik tehtud on... Te võite vaid ette kujutada, kuidas ma iga liigutuse juures vingusin ja virisesin ning hädaldasin, et jõud lõppeb, ei jaksa enam...
Pilt: siit

Mmm

Mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm

Nüüd te mmmõtlete jälle, et Pille on peast veidike ohoo, et siin niimoodi mmmmõmiseb. Ei, ta on peast pigem mmmm. Hoiatan, seda võib igaühega juhtuda kui ta piisavalt ettevaatlik pole. Luksuslik elu lööb pähe.
No parimmmmmad siin seiklesid hotellides ja nautisid SPA lõõgastavaid protseduure. Mmmmmmmmõnus. Pole siis ime, et sõrm sinna m-tähele ehk pisut liiga kauaks peatuma jääb.

porgand või hapukurk?

Ükspäev, õigeminei üksöö, nägin ma unes, et tahtsin lumememme ehitada ja läksin poest porgandit ninaks ostma. Porgandit polnud. Ostsin hapukurgi.

Aga te oleks pidanud nägema kui kauni lumeemanda Linda ja lumehärra Eduardi me ehitasime. No ma kiidaks teile nende lummavat ilu ja graatsiat ning elutruid poose, kuid minu loomuomane tagasihoidlikkus ei luba seda teha. Näha sai neid niikuinii väga lühikest aega, sest nad sulasid häbematul kombel ära... Aga vähemalt olid neil kaunid majesteetlikud ninad, mitte mingid hapukurgid.

Illustreeriv materjal

Eelmises postis mainisin, et käisin linnulahel. Aga ma ei maininud, et ma varastasin õe fotoka selleks ajaks. Aga ma andisn selle tagasi, nii et päris vargus see nagu polegi. Siin on fotosüüdistused.
1. Siit ta läks... (ma ei tea kes, mina see polnud, minu jäljerada nii sirgelt küll ei läinud)2. Siin ta ongi. Milline säärejooks, ei mahu pildilegi ära! Jaaaa, see olen mina (seda võib täheldada juba minu imetabasest tasakaalutusest)3. Vastu valgust. Nii minu moodi :D4.5.6. Ja kõik männid olid jääpurikais. Mõne neist sõin ma ka ära. (Jääpurika siis, männid jäid alles. A see, et pilt tiba udune, see on tingitud sellest, et mänd kartis, et ma ta ära söön ja värises, kohe kindlasti pole see minu oskamatusest tulenev. Oo ei)
7. Ja minu lemmik vastu-valgust-pildistamise-koht. Keski loom oli oma jäljed ka sinna jätnud.Kas pole ilus :D (mina loomulikult, varju pealt saab aru küll)
No kiitke ometi!
Karmi kriitikat ma ei kannata.
Hakkan nutma.