#Jutujaht. Väga toores toorik

 „Inimesel ei ole hea üksi olla,“ pomises vana mees habet sügades ning keerutas mõtlikult sõrmede vahel toorikut. No see oli ikka täitsa toores toorik alles. Mitte kusagilt otsast ei andnud aimata, mis sellest tulema peaks. Meistri enda nägemus oli küll selge – ta tahtis luua väärilist abilist, mis täiustaks ja täiendaks varemloodut. Aga teate ju küll kuidas nende loomeinimestega tihti juhtub – visioon on imeline, aga kui aeg on kavandatud täiuslikkust reaalsuseks vormida, siis takerdub protsess tüütutesse pisiasjadesse.

Just nagu praegu - soovitu tegemiseks oli selgelt liiga vähe materjali. No sellest ei jätkuks mitte kuidagi täiskomplekti vormimiseks. Aga rohkem poleks ka võtta saanud. Ressurssidega tuleb kokkuhoidlikult ümber käia, sellest oli Meister juba kolmandal päeval aru saanud.

Samas, ega siis materjalipuudust olnud, lihtsalt originaalosi oli vähe. Teisalt, b-varuosi oli laual kuhjaga. Need olid  kuuenda päeva ülejäägid, mis olid varasemalt kõrvale heidetud ja looja ei olnud kindel, kas moraalselt ikka kõlbab neid kasutada, aga samas õilsa eesmärgi nimel...

Vanake põrnitses veel veidi toorikut, sügas sellega mõtlikult habet ja rehmas lõpuks käega. „Ähh, kes see ikka aru saab...“ Ta sobras enda ees laual vedelevas kondikuhjas kuni näppu jäi miski, mis meenutas väga mao kolpa. „Miks ka mitte,“ muigas Meister seda Aadamalt võetud küljeluu külge sobitades „õieti on see omamoodi naljakas.“

 ____________________

Seekord sai selline jumalavallatu lühike lühijutuke toorest toorikust.

Mõte tuli ühel õhtul rampväsinuna tuntud  vanasõna* peale mõeldes. No et mitte ainult liha minu lihast vaid kõiksugu elukate anatoomi kokku. 

Teiste toorikud ja valmikud on koondatud siia.

*Kui oled päev otsa virk nagu mesilane ja tugev kui härg, lõhud tööd nagu hobune ja õhtuks oled väsinud kui koer - siis peaksid sa loomaarsti juurde minema – võib-olla oled sa eesel.