esmaspäev, juuli 01, 2024

Tegelikult pole kliimasoojenemine milleski süüdi...

Oo, kuu aega mööda läinud ja ei sõnakestki kirjutatud. Miks? Siin on mõned põhjused:
*inspiratsiooni pole olnud. Kirjutamise soolikas on umbes. Isegi kui midagi toredat ja märkimisväärset on juhtunud, siis esimese asjana ei torka pähe, et tormaks nüüd blogima.
*aega pole olnud. Töö ja lõputult majapidamistöid. Aga nüüd algas puhkus. Mis ei tähenda muidugi, et vähem oleks teha. Kõik lapsed on ju kodus, järelikult on kolm korda rohkem koristamist ja söögitegemist. Oh õnne.
*tegemist on palju olnud. Esiteks saabus juba mai kuus suur suvi, nii et oleme ohtralt ujumas käinud ja see kulutab õhtud õhukeseks. Lisaks olen kõvasti joonistanud. Mps sai meie raamatu teise osa sisuliselt valmis, aga kuna ta sattus hoogu ja kirjutas poole paksema raamatu, siis on mul ju vaja ka poole rohkem pilte joonistada. Kolmveerand on valmis. Kolmandaks olen ka lugenud pisut. Üle pika aja.

Lühidalt nii ongi.

Aga jah, suurematel lastel sai kool läbi. Mõlemad olid väga tublid. Täpike tuli koju viisaka tunnistusega, kus ilusasti neljad-viied peal. Tõruke suutis kokkuvõtteks kõik viied saada. Lisaks sai veel suure hunniku igatsugu kiituskirju, diplomeid, auhindu ja tunnustusi. Käis isegi olümpiaadivõitjana naabervallavanema  vastuvõtul. Ta on meil ju väike tarkpea. Viimasel ajal käib pidevalt peale, et mängitagu temaga malet. Mõned, kel eriti hea mälu, mäletavad ehk, et esimene malelaine tuhises meie perest üle 8 aastat tagasi. Võrreldes toonasega ei ole just palju muutunud. Tõruke endiselt võidab, aga selleks ei pea ta enam sugugi reegleid väänama. Minul pole teda võita õnnestunud. See võib muidugi tulla sellest, et mulle ei meeldi eriti ette mõelda, mis on aga väidetavalt males oluline. Mina jällegi väidan, et vahel õnnestub ka vastane jaburate käikudega segadusse ajada. Tõrukesega pole seni õnnestunud, aga küll jõuab.

Kuna suuremad niikuinii kodus, siis jätsin ka Tirtsu lasteaiast koju. See tähendab, et kuulen nõrkemiseni targutamist ja jonnimist. Ta on kange nagu vana kits, aga seal juures üks väga jutukas kits, kellele meeldib kasutada keerulisi sõnu ja ilulevaid lauseid. Praegugi mängib siin kõrval põrandal nukkudega ja mul on tunne, et blogi kirjutamise asemel peaks hoopis tema juttu üles kirjutama (kui ma seda tegema hakkan, siis muutub tema peenutsev kõneviis muidugi suvaliseks lalinaks).

Aga teate, ma olen täitsa hirmul. Me hakkame nimelt reisile minema. Soojale maale ja puha. Täps hakkas juba mitu päeva tagasi pakkima. Tirts loeb päevi ja Tõruke toriseb niisama. Puberteet, mis teha, ta on viimasel ajal kohutavalt plahvatusohtlik, midagi ei saa öelda, kohe hakkab vulkaan purskama ja mis kõige hullem, Tirts on peaaegu et samas punktis. Seega on  mul üks värske teismeline, üks peaaegu teismeline ja üks kange neljane. Käisime naabersaare pealinnas. Tunnike sõitu ja ma olin nõus juba jala tagasi minema, et sellest pidevast nääklemisest, jonnimisest ja karjumiseast pääseda. Vähesed närvid, mis on varasemast alles jäänud, on servast kärssand ja täitsa krussis. Ja seda kõigest väikese autosõidu tulemusel.
Öelge, kuidas ma peaksin nädalase reisi vastu pidama? Häid nippe kellelgi? Äkki oleks targem end kohe pehmete seintega tuppa lukustada.
Ahjaa, meil on uus projekt ka. Ehitame Korvi aeda bangalot. Õigemini seni on Mps, Äiapapa ja Tõruke seda teinud. Täna sain esimest korda ka ise käe valgeks. Unustasin küll oma töösaapad koju, aga ega see ei takista - tõeline daam võib ka oma parimate kingadega ehitustöid teha ja aias trimmerdada... Puid lappisin ma niikuinii pikas suvekleidis...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar