Eputamise koht

Avastasin, et mingil kummalisel kombel ei olegi ma veel oma siiliku aiaga siia eputama jõudnud. Ja ise üritab veel käsitööblogiks pürgida. See ei kõlba küll kuidagi. Igatahes olen nüüd siin, et oma viga parandada. 

Mäletate kui ma umbes kaks aastat tagasi keksisin, et mul õnnestus Täpikese seelikule ai valmis meisterdada? No vot. Möödunud on rohkem kui kaks aastat, aga mina ei oska ikka veel tikkida. Ausõna, ühel ilusal päeval õpin selle selgeks. Või vähemalt katsetangi. Seniks aga jätkan pintsli ja värvidega.  Kui hämaras toas ilma prillideta vaadata, siis petab ju peaaegu ära.

Targemad teavad rääkida, et ka vanal ajal olla maalitud aiaga seelikuid nähtud, nii et pole see nii suur petukaup midagi. Mina jälle naeran, et juu vanal ajal oli ka inimesi, kes tikkida ei osanud. Või oli tegemist just uhkuse asjaga, et vaata mul on sellised värvid, aga sul pole. Või vastupidi oli see vaesemate pärusmaa... Mul pole õrna aimugi. 

Minu ai tuli sel korral kergelt ornitoloogilise kallakuga. No et oleks ikka multifunktsionaalne. Katab keha ja samas annab võimaluse ka linnukesi määrata. Seeliku servale said kõik olulisemad sulelised üles joonistatud. Ja oluliste all mõtlen ma värvilisi. Ma olen ennegi hädaldanud Eestimaiste lindude tagasihoidliku sulestiku teemadel. Tumedal taustal  ei kipu musträstas just eriti hästi silma torkama ja pruuni värvi mul lihtsalt polnud.

Kui linnukeste osas saaks seelikut veel kuidagi määrajana kasutada, siis taimede osas lõi taas välja minu täielik võhiklikkus. Kui kukulinnu pätid (ja ehk veel mõned eriti äratuntava välimusega taimed) kõrvale jätta, siis ülejäänud ätsed on küll pigem fantaasiamaailmast. Ja proportsioonidest ma parem ei räägi üldse.  Aga lõppude lõpuks ei olnudki minu eesmärk saavutada botaanilist korrektsust.

Kui ma  peaks mõne aasta pärast jälle sellist tööd ette võtma, siis olen juba veidi targem - mustandi joonistamine võiks tuua kasu. Eelkõige kompositsiooni mõttes. Hetkel jätab see väheke soovida. Aga eks ma pintseldasingi nii nagu just parasjagu pähe tuli.

Nüüd on vaja ai veel seelikumeistri kätte toimetada ja siis on lootust, et saan ehk endale ikka sünnipäevaks komplekti kokku. Järgmisena on plaanis põll valmis nikerdada. Põlle alas on tegelikult juba valmis tikitud, aga nüüd tuleb kõikvõimalikud muud lisandid sinna juurde tekitada. Näiteks mõni riba pitsi ja paela.  Seda, et ma võiks muhu tikandi tegemise selgeks saada, usun ma veel, aga seda, et ma heegeldama hakkaks, vot sellesse mul usku pole.

Seega kas siin leidub kedagi, kes tahaks mulle sünnipäevaks põllepitsi heegeldada? :D Jah, see on täiesti süüdimatu kingituste norimine.

Aga ma olen heegeldamises tõesti saamatu.