Tahaks kaevata

Ei, mitte kraavi. Ega ka mitte lillepeenraid. Isegi labidat ei taha näha. Tahaks kaevata kõikvõimalike tegelaste peale hoopis.

Esiteks kaebaksin raadiote hommikuprogrammide koostajate peale. Mu lapsed nõuavad, et hommikul kooli/lasteaeda sõites tuleb kuulata muusikat. Täna poolel teel juhtus aga selline lugu, et mitte ühestki raadiojaamast (ja mul on neid valikus ca 10) ei tulnud muusikat. Mitte ühestki. Igal pool seletati midagi. Tirts oli väga solvunud. 15 minutit nuttis lasteaias lohutamatult. Ma proovisin ise laulda, aga see tegi asja ainult hullemaks. 

Teiseks kaebaksin prillipoe müüjate peale. Mul oli nimelt uusi prille vaja ja nii võtsingi selle raske tee ette. Ma olen pikaajaline prillikandja, aga ega minu suure ja kandilise pea juurde sobivaid prille leida pole sugugi lihtne. Eriti minul, kes ma olen täiesti otsustusvõimetu. Ma olin päris rõõmus kui müüjad tulid appi valima ja lõpuks peale kõikide prillide proovimist valisin nende abil ühed välja (samas ilma nendeta oleks ma ilmselt alla andnud ja prillituna nurgas nutnud. Müüjad kiitsid, et oi need sobivad ikka nii hästi. Täpselt parajad ja igati kenad. Ostsin ära. Nii ja milline on tutvuskonna reaktsioon? Viisakas vaikimine. Mitte üks inimene pole isegi poole sõnaga kiitnud mu uusi prille. Need kellelt olen arvamust küsinud on viisakalt kõrvale vingerdanud. Mps mainis moka otsast, eelmised meeldisid talle rohkem... Või äkki peaks hoopis kallite kaaskodanike peale kaebama. Kuhu on jäänud vana hea silmakirjalikkus? "Oi, sul on uued prillid? Nii kenad! Sobivad hästi su kandilise peaga!" Polnud ju nii raske!

Kolmandaks kaebaks puhkuseasendaja üle. Aa, jah, meelde tuli. Mul ei ole puhkuseasendajat. Ehk siis see töö, mis jäi minu puhkuse ajal tegemata kuhjus lihtsalt minu lauale ja tuleb mul ikkagi ise ära teha. Nüüd siis topeltkoormus. Mitte, et mul enne tööd vähe oleks olnud.

Kaebaks veel, aga noh, see kolmas kaeblus - tööd peaks tegema.