Jõletu vaikus (või just meeldiv ja rahulik olukord?) minu blogis on tingitud üle mõistuse suurest töökoormusest. Ega ma pole kunagi tööpuuduse all kannatanud. Kaugel sellest - ikka on tegemist ootavate tööde nimekiri märkimisväärne. Samas on mul õnnestunud seda ikkagi kuidagi hallata ja enamvähem jõuan tööjärje hoida stabiilselt kollases. Praegu aga on juba jupp aega olnud nii, et peale tuleb rohkem kui ma ära teha jõuan ja tegemata tööde koorem muudkui kasvab. To do list on totaalselt punases ja varsti ilmselt plahvatab. Peagi võib suure tööhunniku alt kuulda vaid minu äginat ja hädaldamist.
Positiivsest küljest... vähemalt ei ole igav.
Tulles tagasi negatiivse poole peale, siis igav küll pole, aga üsna masendav küll.
Lisaks tööalastele väljakutsetele tuleb mul rinda pista veel botaaniliste probleemidega. Ma pole kunagi suurem asi rohenäpp olnud ja tundub, et nende elu õite kasvatamine on paras väljakutse
Tirts on nädal aega kodus nohus olnud ja on kuri-muri. On kaks ühes - ülinunnu ja samas kange kui kadaka juurikas. Täpike harrastab ainult vinguvat kõneviisi ja Tõrukesel esinevad viimasel ajal võimsad sokiraevuhood. Ükspäev oli lausa vorstikatastroof. Tõesõna, see oli hullem kui Tonga vulkaanipurse.
Ja kodu näeb meil ka välja selline, nagu oleks siit keskmist kasvu looduskatastroof üle käinud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar