Raske algus

Isver-susver. See kooli algus on nii raske. Lapsed on täiesti ära unustanud, mismoodi asjad käivad. Esimesel päeval jättis Tõruke oma spordikoti kooli kõrvale kiviaiale. Jah, lugesite õigesti - Tõruke. Seesama äärmiselt täpne ja korralik tüüp. Võite siis arvata, kuidas Täpikesel, meie pere esiudupeal, läheb. Täna näiteks lõppesid tal Tõrukesega samal ajal tunnid. Tund aega varem kui koolibuss tuleb. Kuna ta aga tahtis sotsialiseeruda, siis lubasin, et tulgu siis koolubussiga koju, selle asemel, et koos minu ja Tõrukesega autoga tulla. Mis te arvate, kas ta unustas end bussi pealt maha või mitte ja mul tuli täiesti planeerimata lisasõit teha, mis lõi kõik mu ilusad plaanid uppi. Lisaks oli ta telefoni koju ning  jope kooli jätnud ja kes täpselt veel teab mida veel üle linna laiali laotanud.

See logistika on kõikse hullem. Eriti keeruliseks teeb logistikakeskuse töö asjaolu, et kool ei ole senini suutnud tunniplaani üles panna. Ja seda tilgutatakse päeva kaupa ette. Ei teagi, kas eesmärgiks on põnevust üleval hoida või arendada lapsevanemate kiirreageerimise oskusi. Samas taheti juba teada, et millisesse ringi keegi läheb. Tore küll, mismoodi saab ringe valida kui  tunniplaangi paigas pole? Kumb siis koolis ikkagi tähtsam on. No ja muusikakoolis sama häda. Ma ei saa enne tundide aegu kokku leppida kui ei ole teada, mis ajal koolitunnid on. Igavene häda ühesõnaga.

Järgmisel nädalal hakkab Tirts ka end lasteaeda harjutama. Vist. See on üleüldse üks suur muutuja - no et kuidas harjub ja kas üldse ja kes temaga neid poolikuid päevi siis tegema hakkab. Ma loodan siin Mpsile, aga olen üsna kindel, et peale paari lasteaiapäeva järel otsib ta endale kiiremas korras töö, et sellest kohustusest pääseda.

Ma tean, et ma ei peaks end sellisest asjast üldse ärritada laskma. Tuleks olla om ja zen ja kõik see jama endast mööda lasta. Aga ei saa, närvi ajab noh. Mul on tunne, et ma lähen iga päevaga üha enam Tõrukese moodi - ma tahan teada kindlat plaani ja mulle ei meeldi selline umbmäärasus.