Fopsakoota

Linnalapsena kasvasin ma üles ilma koduloomadeta. Nüüd siis üritan seda tasa teha. Kõigepealt võtsime valge kassipoja. See oli puhas petukaup. Ei läinud palju aega kui valge värv maha kulus ja alt siiam välja tuli. Seejärel võtsime väikese nunnu kutsika. See oli ka petukaup. Kasvas suureks ja hakkas koera kombel käituma. Ja käpad on tal ka pidevalt mustad.
Lapsepõlvest külge jäänud koduloomaigatsus pole aga ikka veel rahuldatud. Kass ja koer on kenad küll, aga tavalised. Tahaks midagi eksootilisemat. Võtaks lehma, aga ei saa, mul pole lumelabidat. Äkki võtaks siis lumelabida? Aga need olevat lollid kui lauajalad. Aga fopsakoota! See juba oleks midagi.