Seoses distants-, või nagu mulle meeldib öelda, ulaõppega, on tekkinud tõsised puudujäägid minu koduses väikeelektroonikas. Näikse nagu oleks siin mingi elektroonikavidinate bermuda kolmnurk. Sellest, et mu läpakas on õhkulendamise äärel, olen ma vist juba kirjutanud. Igal juhul teeb see häält nagu mingi mini samurai vehiks rüperaali sees oma mõõgaga. Lisaks on tal kombeks ülekuumeneda ja iga natukese aja eest viskab pildile sinise kurva näo väites, et midagi läks valesti ja kohe kui on andmete kogumise lõpetanud, teeb restardi. See on muidugi katteta lubadus. Ikka tuleb jõuga arvuti taaskäivitada. Lisaks ei tööta sellel mikrofon, mis teeb veebitundide pidamise raskeks. Õnneks on häid inimesi, kes hoolivad mu laste haridusteest ja eile saabuski pakiga laenuarvuti. See on imeline. Kordagi pole veel kurba nägu teinud.
Teine kaotus tabas mind 1. klassi kehalise tunnis. Nimelt palus Täps ükspäev mult telefoni, et kehalise tunni jaoks oma liikumine salvestada. Andsin talle selle pahaaimamatult kaasa. Täps jalutas mere äärde. See peaks olema piisav vihje minu telefoni kurvale saatusele. Ma ei teagi, kas Täps üritas mu telefoniga lutsu visata või seda ujuma õpetada, aga fakt on see, et vees see käis. Nüüd on lood nii, et telefon arvab pidevalt, et tal on vaja mingit nähtamatut seadet energiaga varustada. Muidu poleks ehk hullugi, aga kui ma panen juhtme taha, et telefoni laadida, siis näikse see arvavat, et peab kogu Eesti elektrivõrku üleval pidama ja laadimise asemel tühjeneb topeltkiirusel. Seega saab telefoni laadida vaid siis kui see on väljalülitatud. Muidu kena küll, aga kui ma panen laadimisjuhtme taha, siis lülitab telefon end millegipärast automaatselt sisse... Nokk kinni saba lahti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar