neljapäev, juuni 09, 2016

nostalgia

Käisin täna kontserdil. Esines Jaan Sööt oma tuntud headuses ja tuleb öelda, et mulle väga meeldis. Ilmselt on omajagu süüdi asjaolu, et esitusele tuli palju vanu häid lugusid, millest viimse kui ühega on mingid mälestused. Olgem ausad, minu seni parimad aastad (kuigi Mps üritas lolli lohutada, et mu parimad aastad on veel ees), möödusid ju nii, et taustal mängis jäääär (või mõni selle derivaat). No ja see oli ju aeg, kui rohi oli rohelisem, tunded sügavamad, sisemine leek kuumem ning hing oli täis rumalat rahutust. Meenusid peod kui sai ennastunustavalt kitarre saatel lauldud, kuni polnud enam häält ja päike siras kõrgel taevas  ja seejärel järgmisel päeval loengus unega võideldud. Tulid meelde ajad, kus rutiinil polnud mahti tekkida ja impulsiivsus juhtis mu samme. Filossoofilised vestlused, mille sisuks polnud mitte laste kasvatamisega kaasnevad rõõmud vaid hoopis arutelu, kas tegevus "käterätilaulus" toimub talvel või suvel. Tudengipõlv ühesõnaga. Ja korraks tuli see tunne tagasi. Ja see oli hea.

Mitte, et ma praeguse elu üle kurdaks, see on täis hoopis teist sorti rõõme. Sellist täidlasemat, rahulikumat ja paiksemat õnne. Sellist kus rõõmu teevad pisemad asjad (ja eriti pisemad inimesed) ja igatsus mingi määramatu ja hoomamatu järele pole nii suur. Sellegipoolest oli tore tagasivaade 10 aasta tagusesse aega.

Kommentaare ei ole: