Mõtlesime Mpsiga eile sõbrapäeva puhul, et paneme poisi varakult magama ja siis teeme veidike romantikat jäätise ja veiniga. Kahjuks unustasime plaanid Tõrukesega kooskõlastada. Igastahes keeldus ta kategooriliselt meid sel teemal jutule võtmast ning teatas, et eii-eei-eeeeiiiiii, mina küll magama ei lähe. No kui ei lähe, siis ega vägisi ei pane. Nii ta siis istus koos meiega suuretoa vaibal (meil oli piknik) ja võttis vestlusest aktiivselt osa, laites kõik meie seisukohad maha (ei-eeei-eeeiii). Minule, kes ma olen juba rohkem kui aasta sisuliselt alkoholivaba elu elanud (paar lonksu šampust on ikka joodud), piisas poolest klaasist veinist küll, et jutupaelad lahti põimida ja hakata Mpsile intrigeerivaid küsimusi esitama. No näiteks, "Oled sa vahel mõelnud, et mis siis oleks saanud kui sa poleks minu kasuks otsustanud?" või "Kes on kõikse kaunim maa peal?" või "Mis sa arvad, kellega sa kõige paremini kokku sobiks, kui mind kõrvale jätta" või "Mis siis saab, kui sa kohtad kedagi, kes on muidu nagu Pille, aga ei jonni ega tüüta?" Ja ikka samas vaimus edasi. Mps va libe latikas vingerdas iga küsimuse puhul end välja.
Aga eilse päeva vapustus tabas mind siis kui avastasin enda tassi seest jäleda ämblikuvolaski. Võeh, siiamaani tulevad külmavärinad peale kui seda meenutan... Kuidas ta julges... Või noh, mis temal julgeda, aga mina kartsin küll hirmsasti. No ei suuda ma kuidagi veenda end, et ämblikud on väga head loomad... nad võivad ju südamest head olla, aga siis ärgu ehmatagu niimodi süüta inimesi.
Meil küll nii peent piknikku polnud, küll aga lebasklev filmiõhtu Gruusia veiniga. Vat selle napp pool klaasi oli mulle juba vägagi piisav ;)
VastaKustutaAga jube hea ikka :) Selle taustal, kui hästi vein praegu pähe hakkab, ei saa Martini Astit küll alkoholiks pidada.