Katsetasin täna siis seda särtsakat piparkoogitaigent, mille ma eile valmistasin. Jaa. Väärt asi. Olgu öeldud, et ahjust tulid tõelised PIPARkoogid, mitte mingised haledad küpsissed.
Vanarahvas on ikka öelnud: "Rosinasaias peab oleam rosinaid ja piparkoogis pipart - siis on maailmaasjad korras". Ja ega vanarahvas polnud siis rumal või midagist.
Minu präänikutes on pipart nii et mustab (sellega seoses meenus minu esmane piparkoogitaigna tegemise katsetus ühikaaegadest, kus ma suhkrut kärstada ei viitsinud ja tumeda siirupi asemel kasutasin mett. Aga, et õige piparkoogitaigen käib ikka pruun, siis lisasin niikaua piparkoogimaitseainet, kuni taigen tumedamaks läks. Päris seda taset ma sel korral ei saavutanud, aga sinna kanti).
No ja siis sahvrisse vaadates avastasin, et suure remondi ja kolimise käigus (lükka kõik asjad ukse vahelt sahvrisse) oli meie siidritegemise katseanuma õhulukk ära murdunud.
Juba vanarahvas tedis öelda - siidert annab ise märku kui ta valma on. Me võtsime seda kui otsest vihjet ja soovi vabadusse pääseda ning testisimegi ära.
Lõhnas nagu siider ja maitses nagu.... nagu... nagu siider! Uskumatu!
Selline kuiv (st suhkrut veidike vähe), aga mõnus vurts on sees.
Villisime selle siis pudelikestesse ümber.
Nüüd võitekolm korda arvata, kas ma olen peale ohtrat maitsmist lõbusas tujus või ma olen lõbusas tujus!
Kohe laulda tahaks :D
Joy to the world....
hallelujah :D
VastaKustuta