Teisipäev, juuli 07, 2009

Vutt vutt vutt laulma!

Jaa, nagu juba eelmisest sissekandest võib näha, siis käisin laulupeol parasiteerimas. Viisi ma ju ülemäära ei pea ja pilli ka mängida ei oska. A no eks ma olin siis lihtsalt ilus. Ja tugev! Need kaks omadust on kõikse olulisemad kui sinu ametiks on ronkäigus silti tassida.
Rongkäik muidugi venis nagu härjaila. Ma ei liialda väga palju kui väidan, et lauluväljakul liikusid wc- järjekorrad peaaegu samas tempos mis rongkäik (mis pole rongkäigule just eriliseks kiituseks, küll aga peldiku järjekorrale. Võibolla uues wc-s olid aeglased järjekorrad, aga vanas wc-s läks järjekord nigu niuhti. Ega seal keegi kaua istuda tahagi.
Laulupidu ise oli muidugi võimas. Hirmsasti oleks muidugi tahtnud ise ka kaare all olla. Ja mitte ainult selle pärast, et seal oli katus pea kohal. Olen seal olnud ja tean mis tunne see on! Vaevalt et kaare all oleks rohkem ruumi olnud kui väljakul, aga väljakul oli häbemata vähe ruumi. Ilmselgelt oli laulupeol liiga palju inimesi. Kui vihma sadama hakkas, võis näha justkui tuletõrjeõppust või muidu rividrilli. Poole minutiga mässis terve pealtvaatajaskond end kilesse. Ilmselgelt olid nad varemgi laulupeol käinud ja teadsid, et laulupeol sajab alati. Kui liiga kõvasti sadama hakkas, siis pressis kõiksemees end ühistransporti. Meie ei mahtunud. Nii jäimegi grillile ja chillile hiljaks. Veinikelder õnneks oli veel alles. Järgmisel päeval see-eest sai vihmahoogudega vaheldumisi päikese käes praadida.
Laul kui selline oli muidugi võimas. Võimsad olid ka lained, mis lõpuks lavalt alla murdsid ja siis üle väljaku tormasid. Tõeline ühes hingamine.
Peale peo lõppu algas ühishingeldamine, ehk siis läbi rahvamassi mäest üles bussi. Minul, priskel parasiidil, oli õnnestunud end brassi bussi pressida (aga kas sa vanapagana ja vaga aga agara asjaajaja tagastamata maja taga pragada tahad?). Ja juba südaööks olingi kodus :)

Kommentaare ei ole: