Kunagi sai otsustatud, et kui vähegi võimalik, siis ma tööd koju kaasa ei too ja ületunde ei tee. Kui tööpäev saab läbi, siis lülitan klõpsti ühte väikest lülitit peas, mis lülitab igatsugu töömõtted välja. Eile märkasin, et isegi oma udupeene läpakakoti olin ma kojujõudes kohe ukse kõrvale asetanud, et mitte tööd kaugemae koju lasta. Pealegi on hommikul hea see kohe sealt võtta. No kui jälle uksest välja astun.
Viimased kaks päeva pole kuidagi tahtnud uksest välja astuda...
Aga nagu mul oleks valikut. Pere tahab toitmist. Kõige aplam on Milli, teda ei jõua kuidagi ära toita, ja häbematult nõudlik on ta. Ei sobi talle üks ja ei taha ta teist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar