Ei ma taha, aga aastas korra...

Täna oleksin ma küll olnud nõus haiget teesklema ja koju jääma. Selline uni oli hommikul. Vaevu-vaevu õnnestus silmad lahti rebida ja soojast mõnusast voodist külma ja koledasse töömaailma ronimine tundus minu enda poolt minu vastu suunatud isikuvastase kuritööna. Uni on siiamaani. Eks see väjas olev udu rõhutab veelgi unisust. Jääb selline tunne nagu tegelt näeks und - kõik on selline pehme ja hägune. Ja hall.

pilt

Aga jah, sügis... Eile tabas mind selline kohutav sügisnukrus. Muud seletust ei oska sellisele põhjendamatule ja lambist tulnud kurbusele kuidagist anda. Ja häbematune ei tahtnud ära ka minna. Tuli võtta kasutusele ekstreemsed meetmed.
Ja nii lõpuks juhtuski, et lähenev öö leidis meid kahekesi kitarri ja pooliku veinipudeliga nostalgilises meeleolus laulmas

Elan linnas ma ja kardinad on öösel akna ees .
See on saladus, mis toimub minu tubades
kuid kui kardin veidi liigub, tean on õuestugev tuul
ma tunnen oma voodis kuidas metsas murdub puu...