"Teie kaart on konfiskeeriutud," hõikas mulle pangaautomaat ja matsutas mõnusalt minu kaarti süüa. Ilmselt talle maitses. Minule aga ei maitsenud see olukord mitte üks raas. Seisin mina õnnetult bussijaamas - rahakotis laiutab tühjus, ühtegi tuttavat inimest silmapiiril ei paista, pangakaart on kusagil rahaautomaadi põhjatus seedesüsteemis ja bussi väljumiseni on aega vaid kümme minutit. Ma ütleks, et paanika!
Ja just siis näen ma enda poole tulemas ühte neiut, kellega ma koos olin 5 tundi järjest ühel ja samal harival üritusel olnud. See tundus olevat piisavalt pikk aeg usaldusliku sõprussuhte tekkimiseks, et temalt suuremaid summasid raha välja kerjata. Ja maailmaparanduslik, nagu ta oli, laenaski. Uskumatu.
Kõige veidram on see, et just eelmisel päeval, täpselt sama koha peal tuli mulle vastu üks noormees, kes rääkis, et pangaautomaat oli ta kaardi ära söönud ja telefon olevat ka kaotsi läinud ja et tal oleks hädasti vaja bussipiletit osta... Loomulikult ma toetasin teda veidikene (ma olen jah see häbematu inimene, kes ei oska ei öelda) . Siis ei osanud ma kuidagi aimata, et ise juba varsti varsti sarnases olukorras olen. Oh saatuse vingerbusse.
Jaa, saatuse teed on tõesti huvitavad.
VastaKustuta