Ma teile kirjutan - mis enam...

...kuigi kirjutamine polegi naljaasi. Käsi on valus, nagu oleks midagi rasket tõstnud või siis käesurumisvõistlustel osalenud. Imelik.
Oh, need linna kombed, need võivad ühe korraliku, siivsa ja tagasihoidliku talutüdruku pea kergelt tuult täis viia. Ja see tänapäeva mood. Nii mõnelgi neiul olid pahkluud katmata. Mõnel olid need pahkluud peaaegu et nabani katmata. Ja sukad kõigil hõredamad kui kalavõrk!!! Ja millised maneerid!!! Ma ei teadnud, kuhu oma pilku peita!
Oh, loodan, et mu vanemad ei saa teada, millise seltskonnaga ma siin linnas lävisin. Mind ei lubataks iial enam külast välja, aga nüüd, mil ma olen näinud elu mujal, on mul kustumatu janu selle järele. Mu kodukülake on kuidagi kitsaks jäänud. Ja lollike Ivan, meie töökas naaber, kes õnnetuseks minu vanematele meelt mööda on, tundub vana varesena linna baabulindude kõrval.
ohh, pean minema ja veidi elu üle järele mõtlema. teen ühe jalutuskäigu kaskede all...