Ohh, raske on minu elu. Juba mitu päeva pole sauna saanud. Kus on õiglus siin maailmas ma küsin teilt???
Harjumatu on tavainimese elu.
Siis veel see asi, et ma jagan taas oma tuba õega. Kohutav. Esiteks käime me võidu üksteisele närvidele ja siis on tal veel see Harald!!! Mitte, et mul tema vastu otseselt midagi oleks, aga lihtsalt vaevalt saan mina silma kinni panna kui hakkab mingi klõbistamine pihta. Õhtuti on vaja ju mõnel miljon sõnumit saata. Hehh, perekonnainimesed.
Olgu need viinamarjad nii hapud kui tahes, aga mul polegi praegu oma elu vaja. Mängin päevast päeva SIMS2. See on peaaegu sama hea kui oma elu. Minu perekond seal mängus elab vastupidiselt minule äärmiselt huvitavat elu.
Ja lisaks mänguelule on mul veel unenägude elu. Täna nägin jälle sellist und, et ärgata nagu ei tahtnudki :D
Ükskord ma ei ärkagi üles.
Muide, oma unelmate mehega olen ma juba kohtunud (kui keegi veel ei teadnud). Kui mina läksin Kihnu saarele, tuli tema just sealt ära. Kuidas ma ta ära tundsin? see polnud üldse keeruline. Tal oli ju suur seljakott seljas ja kitarr käes. Mida enamat võiks üks hing ihaldada... (Minu kriteeriumid pole just üleliia kõrged. Tõsi, mul poleks selle vastu midagi, kui tal oleks veel lisaks hea iseloom, hea välimus ja hea rahakott, aga see kõik on kitarri ja matkakoti kõrval tühine)
Ohh mind küll...
Naerge kui tahate, aga ma olen viimasel ajal jälle unistama hakanud... nagu oleks armunud jälle... veel... ikka veel.... irw
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar