Jaa, sel nädalavahetusel saabus minu jaoks kevad. Ei, mitte astronoomiline kevad. Tunnetuslik kevad! Mina tunnen kevade ära sellest, et toimuvad iga-aastased koerajunnitalgud (kus mina uhkes üksinduses osalen). Nimelt saab meie koer üsna suurel territooriumil vabalt ringi joosta. Lisaks jooksmisele käbi ta aida taga ka kükke tegemas. Talvega jõuab üks koer päris palju kükitada ja kui lumi ära sulab, siis on aidatagune nagu miiniväli - vaata kuhu astud. Koer on selline matemaatilise mõtlemisega. Ei tee kogu aeg ühte nurka junne, vaid nii 1-2 meetriste vahedega on terve tagumine aed täis lastud.
Igal kevadel kui päike on lume ära sulatanud ja on esimene mõnus, veidi karge, kuid päikeseline nädalavahetus lähen mina, relvastatud ämbri ja kühvliga, junne kokku korjama. Vot see ongi minu jaoks kevade algus.
See junnikorilus on paras sport. Kükki-püsti-kükki-püsti, mul on tänagi veel kintsulihased haiged. Kuigi sel aastal pääsesin ma isegi kergelt. Sain ainult pool ämbritäit s*tta. Parimatel aastatel on üle kahe ämbritäie väärt kraami tulnud.
Mõtisklesin siin, et mis võis selle aasta vähese saagi põhjuseks olla. Näen mitu võimalikku varianti:
a) ilmastikuolud on olnud soodsad junnide lagundamisele;
b) koer on olnud rangel dieedil ja pole eriti junne tootnud;
c) koer on leidnud uue salakoha, kuhu junne poetada;
d) korjasin julgakesi tavapärasest varem ja paari kuu pärast võiks veel paar ämbritäit saada
e) minu silmanägemine on aastatega viletsamaks jäänud ja ma lihtsalt ei näinud junne
f) keegi on salaja minu aida taga junnivargil käinud...
Lugesin uuesti kriitiliselt kõik variandid üle ja nüüd olen veendunud, et õige on f! Peab olema.
Oli, mis oli, igatahes sai töö selleks korraks tehtud ja kevadele avapauk antud.
Nüüd ma aga loen oma sissekannet ja imestan, miks mu blogi ei ole üle eesti kuulus ja mina esikaane suunamudija. Klatš, kõmu ja intriigid on nii eilne päev. Kõik tahavad lugeda hoopis sellest, kuidas üks keskealine naine kevadel koerakakat koristab. On ju nii!
Hurraa! Elagu kevad!
