Naeruteraapia

 Käisime nädalavahetusel matkal ja sünnipäeval. Ilma lasteta sel korral. Oli igati teraapiline ja kosutav retk.
Minu mõtted sel teemal:

• Olime sel korral tagaistme reisijad. Oli ikka mugav küll. Oleks võinud kohe õlled* lahti nööpida ja täiega taksot nautida. Või siis veidi rohkem vinguda ja kakelda, et õiget tagaistme vaibi kätte saada. Selles peab ju midagi võlu olema, miks muidu lapsed tagaistmel nii käituvad. Ehk järgmisel korral (kuigi ilmselt Laisik meid selle jutu peale enam auto peale ei võta).
• Maardu poole sõites meenus mulle paratamatult üks minu lemmiklaule lapsepõlvest: "Maardu ballaad", mis terve päeva kummitas. Kuulake ka: siit!
• Matk Maardu piirkonnas oli ka vahva. Sai ragistatud võsas, jalutatud nulikus* (või tegelikult küll lärtsikus), luusitud prügila aia taga, tehtud artikulatsiooniaparaadi harjutusi, korrates "graptoliitargilliit" kuni keel sõlmes, uuritud dinosauruste sabakonte, sipelga-steptantsu kepsutatud ja niisama päikesepaistel kulgetud. Ainult ühest asjast ma aru ei saanud. Giid kahtles kas me matka lõpuks ka nii lõbusad oleme ja naerame kui matka alguses. Minu arust meie entusiasm ei raugenud ja isegi kui jalad olid väsinud, siis naerda jaksasime küll.
• Naerulihased pandi aga õhtu jooksul tõsiselt proovile. Mul pole ammu nii lõbus olnud kui oma kallite sõpradega koos. Ammu polnud neid näinud, aga tunne oli küll selline, et alles eile sai koos auditooriumipinke nühitud või Pruksi-praksis "pusk" vajutatud. Tõeliselt mõnus ja "oma" tunne oli.
• Salmistu lahtised lauatennises osutusid samuti teraapiliseks. Naeruteraapiliseks. Ma polnud vist elades varem pinksi mänginud ja seda oli muidugi ka sooritusest näha. Aga teate kui raske on mängida kui ise naerust kõveras laua all ägad. Ähvardati, et järgmisel korral tuleb padel, tennis või mõni muu sportmäng. Minugi poolest. Ma olen valmis kõikvõimalikel spordialadel kaotamist proovima :D
  

Igal juhul oli imetore nädalavahetus ja suured tänud M-le, kes meid ikka enda juurde kutsub ja meile selliseid toredaid üritusi on korraldanud!

*Mitte, et ma jooks õlut

**Või kuidas kutsutaksegi nulumetsa?

Kirjanik tegutseb jälle!

Mul on häid uudiseid! Lõpuks ometi on Mps hakanud tõsiselt võtma oma lubadust kirjutada raamatule kolmas osa. Kohe hea on vaadata kuidas mees kirjutab. Oma massiivsete raamidega lugemisprillidega näeb ta välja nagu kirjaniku stereotüüp. Kui nüüd veel läpakas kirjutusmasinaga asendada.

See muidugi tähendab seda, et varsti tuleb mulgi oma pliiatsid ära teritada ja joonistama asuda. Annan talle väikese edumaa ja siis hakkan uue hooga pihta!
Oleks hea muidugi enne eelmised projektid ära lõpetada.

Hetkel on pooleli:

1) Padja tikkimine (peaaegu valmis)

2) Muhu kaardi joonistamine (mingi 28% valmis)
3) Kasti onni ehitamine (aga seda ei saa enne valmis saada, muidu jäävadki pildid joonistamata, sest ehitamine on pikaajaline protsess)

4) Pingi otsimine - tuleks leida mõni tootja, kes teeb mõistliku hinnaga välitingimustesse sobiva ja vastupidava pingi! Vanaema-vanaisa mälestustes kohtumise pink nimelt mädanes läbi ja oleks uut vaja. Silt on olemas, aga puudu on millele seda kinnitada.

5) Mul oli plaan kodus teha suuremat sorti koristus, hetkel olen suutnud vaid esiku korda teha. Ülejäänud kõik ootab veel.

Minuga juhtub ikka igasuguseid asju

Pühapäev oli üks ebaõnnestumisi täis päev. Mul tekkis poole päeva pealt juba tunne, et kõige mõistlikum oleks vist magama ära minna, kuigi ilmselt ka sellega oleks midagi viltu läinud. 

Tegelikult algas kõik juba laupäeval. 

Meil oli plaanitud terve nädalavahetus sisustada suuremat sorti ehitamisega (ja pisut mööbeldamisega). Kõik algaski plaanipäraselt. Viisime esimese kärutäie suurjäätmeid jäätmejaama ja enne kui mööbeldama hakata, otsustasime uurida, ega pole müügile tulnud voodrilaudu, mida olime juba tükk aega oodanud (meil olid olemas pooled lauad, pooled olid puudu). Olime väga õnnelikud kui kuulsime, et ongi tulnud. Seega tegime käigu pealt plaanid ümber. Selle asemel, et diivanit vedada, lappisime käru voodrilaudu täis. Ma olin rõõmus, et saan hakata laudu värvima ja majaehitus läheb suure hooga edasi. 
Esimene  äpardus juhtus juba umbes kilomeetri pärast - keset sõitu käis ilge kolakas. Ma esialgu kahtlustasin, et äkki kukkus koorem maha, aga sellega oli kõik korras. Siis aga meenus Mpsile, et käru tagaluuk oli jäänud ripakile. Parkisime lähimas võimalikus kohas, haakisime koorma lahti ja selgus, et nii oligi - käru luuk oli meist lahkunud. Mind jäeti koormat valvama ja Mps kihutas tagasi luuki otsima. Leidis. Nii et tegelikult läks kõik hästi. Kuna meil oli kärul koorem peal, siis plaanitud diivani transport ning ehitusmaterjalide ostmine jäi järgmisesse päeva.

Järgmisel päeval aga selgus, et kuna kella 12 paiku pidi tulema ehitaja, siis pole enne võimalik linna minna. Otsustasime hommikupooliku sisustada hoopis voodrilaudade mõõtusaagimisega. Saagima hakates selgus aga et oleme saanud valed lauad - meie senised lauad olid peensaetud, need aga hööveldatud. Pühapäeviti on puidupood kinni, nii et ei saanud ka uurida, et kus viga on. Seega jäid ka lauad kärule, mistõttu ei saanud ka käru mööbli vedamiseks kasutada.

Ehitaja, kes pidi 12 paiku tulema, saabus tagasihoidliku kahetunnise hilinemisega ja uudised, mis ta tõi ei meeldinud mulle sugugi - tundub, et minu unistus biopuhastist nihkus taas kaugemale. Kas pole kummaline, millest üks keskealine naine unistab. Oh saaks omale reoveepuhasti!

Kui mõistsime, et ehitaja ei tule niipea, siis otsustasime, et lähen ilma Mpsita linna, ostan ehitusmaterjale, ehitan põrandat ja värvin uksi-aknaid. Vähemalt ei lähe ehituspäev täiesti raisku. 

Võtsin Tirtsu ühes ja kihutasime (lubatud sõidukiiruse juures muidugi, ma ei ole tegelikult kihutaja tüüpi) linna. Poole tee peal teatas Tirts, et kõik tema riided on täiesti mustad. Nii oligi. Kuigi hommikul olin lapsele puhtad riided selga ajanud, oli ta need vahepeal täiesti ära määrinud. Sellist määrkassi oli piinlik inimeste ette viia, nii et ostsin esimesest poest talle uue ja edeva komplekti. Vähemalt laps oli rahul.

Järgmine samm oli ehituspood. Ja kujutage ette, see oli kinni. Kas teadsite, et pühapäeval olid nelipühad? Mina ei teadnud, aga ehituspoodnikud olid sellest teadlikud. Üritasin ka teise poega õnne, aga seal oli nii palju rahvast, kassast öeldi, et küsigu ma oma soovi osakonnast, aga millisest osakonnast, seda nad öelda ei osanud. Ühtegi vaba töötajat ma kusagil ei trehvanud ja lõpuks andsin alla. Otsustasin värvimisele keskenduda. 

No vähemalt uksed-aknad said värvitud. Õhtuks olin sellest päris väsinud. Koju sõites helistasin Mpsile ja rõõmustasin, et ehk rohkem midagi enam hukka ei lähe. Oo püha naiivsust. 

Olles sõitnud mingi 10-15 km teatas mu auto mulle malbel häälel: "Phone disconnected!" Ja siis saabus minuni arusaamine - see telefon, mille kaudu ma Mpsiga rääksisin (auto vahendusel), asus hoopis auto katusel. Maanteele jõudes võttis see ilmselt tuule alla ja lendas minema. Keerasin kohe otsa ringi ja üritasin tee äärest telefoni märgata, aga mida polnud seda polnud. 

Vedas ikka suunurgad alla küll ja poetasin isegi mõned pisarad. Muidu võibolla polekski nii hull - telefon niikuinii vana ja mõranenud, aga mul on telefoni vahel id-kaart, pangakaart, juhiload, kõik muud kaardid ja sularaha ka. Langesin musta masendusse kui üritasin välja mõelda, mismoodi logistika korraldada, et asjad jälle toimima saada.

ID-kaardi tellimiseks tuleks ilmselt minna PPA-sse koha peale, sest iseteenindusse ju kuidagi sisse ei saa kui pole id-kaarti ega smartID-d. Kui ID-kaart käes, saaks hakata tellima kõikvõimalikke uusi panga- ja muid kaarte. Tööd ka ilma ID-kaardita hästi teha ei saa. Tegelikult pole õieti raha, et bensiinigi osta. Pakiteated lähevad ka mutiauku. Kõik tundus ülikeeruline. Ainsa valguskiirena tunneli lõpus tundus võimalus, et äkki keegi on telefoni leidnud ja otsib mu FB kaudu üles võib paneb mõnda "Märgatud kusinganes" gruppi teate. Koju jõudes tegin esimese asjana FB lahti, aga ei midagi.

Haarasin viimasest õlekõrrest ja lootsin, et äkki google teab kus mu telefon on. Kirjutasin "Google find my phone!" Ja oh üllatust, google näitas täpselt millises maanteekraavis mu telefon vedeleb. Egas midagi, helistasin linna emale, et nüüd tuleb hilisõhtune jalutuskäik ette võtta ja kraavist telefon üles korjata. Veidike otsimist ja telefon oli leitud! Hurraa! Ma pole ammu nii rõõmus olnud (telefon oli ilusasti terve, kõik kaardid alles, ainult kaaned olid pisut ühest nurgast kraabitud).

Järgmisel päeval kihutasin (taas lubatud sõidukiiruse piires) jälle linna, et oma telefon ära tuua. Et natuke asjalikum olla, tõin ära ka laste id-kaardid, mis ammu valmis olid ja ostsin endale uue pesukorvi (kuna  kass kasutas eelmist kratsimispuuna ja suutis selle üsna ära ribastada). Koju jõudes avastasin, et minu poolt poest ära toodud pesukorvi sees olid kõikide teiste poes olnud pesukorvide kaaned. No tõesti! Minuga ikka juhtub. Ega vist ei tohi enam kodust välja tullagi, et mingi äpardusega hakkama ei saaks. Teisalt, siis hakkaks need äpardused ju kodus aset leidma, kas sedagi vaja on?

Pruuniks teiseks juuniks?!

Läksin kaasa üle-eestilise kampaaniaga saamaks pruuniks teiseks juuniks. Küll aga lähtusin kirjandusklassikas antud juhistest, et kui tervet rehkendust ei jõua teha, tee pool. Nii olengi pooltoores. Vasak kehapool on täitsa küps, parem üsna valge.

Tõsi on ka see, et pruunist on ka veel pisut puudu - pigem nagu erkpunane.
Nii et kui pikali viskan, võib mind Poola lipuga segi ajada.

Lisaks andekale kunstnikule loodusteaduste vallas, on Tirts ka kõva helilooja. Eilse õhtu jooksul jõudis ta luua ja noodikirja panna lausa neli laulukest. Siin nad on:
1) Lepatriinu

2) Kollane elu

3) Jõululaul

4) Ma ei karda midagi.

Jagan noote ka teiega, võite juba harjutama hakata. Ilmselt tulevad järgmise laulupeo repertuaari.

Samas põhirõhk laulmise valdkonnas on läinud nüüd Täpikesele. Ta käis meil maakondlikul lauluvõistlusel ja puha. Pean tunnistama, et kartsin küll, et ta sai äkki edasi ainult konkurentsi puudumise tõttu ja jääb teistest oluliselt nõrgemaks - pole tal ju õieti juhendajatki olnud, rääkimata siis sisutihedast lauluõppest. Aga ei, ta esines väga tublilt. Ühtegi auhinnalist kohta küll ei tulnud, aga sellegipoolest tegi ta minu hinnangul ilusa etteaste ja ei olnud kaaslauljatest märgatavalt nõrgem ega midagi. Ilus oli kuulata/vaadata. Nii et sain rahulikult uhke emme olla.

Täpike on meil selline huvitav tegelane. Tal on väljakujunenud oma stiil ja ta torkab sellega teiste seast selgelt silma. Näiteks käib ta baretiga, mis võibolla pole tavapäraselt eelteismeliste seas esimene valik. Talle muidugi sobib see hästi. Sinna samusele lauluvõistlusele pani ta selga oma vanaema vana sitsiriidest kleidi. Ma küll vaatasin, et kas lähebki kitliga laulma, aga no ta kandis selle väga kenasti välja.

Lint, tiker, delfin ja kärpes

Tirts on meil loodushuviline. Talle meeldivad väga loomad ja linnud (ainult putukaid kardab). Näikse, et täna on ta lasteaias koostanud õppekaardid, tutvustamaks kaaskannatajatele erinevaid fauna esindajaid. Väga hea loodusõpetuse materjal. Eesti keelt ma nende abil küll ei õpetaks.

Lendav lehm

 Olen siin mitu päeva mõelnud, et tahaks üht või teist asja üles kirjtuada, aga kui jõuan arvuti taha, siis ei mäleta enam midagi. Kas see ongi vanadus?

Üks asi on mul siiski selgelt meeles, sest sellist asja ei näe iga päev - lehm lendas. Või noh, kui nüüd kristalselt aus olla, siis ega ma teda just otse lendamas ei näinud. Küll aga oli minu auto katusele ja esiklaasile kaks korralikku lärakat lastud. Ilmselgelt lennu pealt sihitud. Arvestades rohelist rohukõrrelist konsistentsi (mis paistis hästi ära, sest plärts esiklaasil  blokeeris vaatevälja, nii et mööda sellest vaadata ei saanud) pidi see olema mõni rohusööja. Kui mitte lehm, siis vähemalt kõhulahtisusega kits.