Ketsid ketšupiga

11 paari jalatseid!

Just nii palju ostsime selleaastasel koolialguse osturetkel. Võite arvata, kas oleme nüüd pankrotis või mitte. Aga pole hullu nälga me ei jää. Kõik vanad ketsid võib ju ära hautada ja nahka pista. Ohtra ketšupiga läheb ehk kõik alla.

AI nägemus meie perekondlikust õhtusöögist

Muidu on aga vahepeal olnud kiired ajad nagu ikka. On kõvasti ehitatud, natuke ringi reisitud. Tähistatud 15. pulma-aastapäeva, nõrkemiseni koristatud ja vahepeal käisin isegi tööl :D

Küsi spetsialistilt!

Eile oli meil Tirtsuga sõnavahetus toitumise teemadel. Mina tahtsin, et ta sööks kõigepealt soolast toitu ja siis saaks magustoidu, tema tahtis alustada (ja lõpetada) magusaga. Jäin endale kindlaks, mispeale Tirts karjus veidi mu peale, jooksis õue ja jätkas seal pahandamist. Häält oli tuppagi kuulda. Kellega ta seal täpselt rääkis, ei tea, aga üks hetk tuli tuppa, ise püha viha täis, silmist vesi purskumas ja teatas:

"Emme, minu toitumisnõustaja ütles, et alati ei tohi soolast enne magusat süüa!"

Ma ei osanud selle peale muud teha kui naerda. Ilmselt käiski õues toitumisnõustajaga aru pidamas. Nüüd jääb vaid välja uurida, et kes meie kodakondsetest on endale toitumisnõustaja paberid teinud. Koer? Kass? Siil?

Siil üritas küll üks öö tuppa trügida. Oli teine verandale tulnud ja podises nurgas toitumisalaseid instruktsioone...

Maahaige

Käisin ükspäev murutraktoriga õunaaias (no et õunte valmimise ajal ei peaks viimaseid rinnuni rohust otsima). Võeh. Sõitsin vist oma tund aega edasi tagasi ja ringiratast ümber puude. Lõpuks oli süda nii paha, nagu oleks paadikesega tormisel merel loksunud. Võeh. Selleks peab mina olema, et kuival maal merehaigeks jääda. Või on see maahaigus.

Päris kõike niidetud ei saanud (sest paha hakkas, noh), aga üsna suure platsi küll. Oleme nüüd juba ei tea mitu aastat seal ragistanud ja võsa võtnud. Ma ütleks, et peaaegu pool aiast on juba murutraktoriga niidetav (tõsi, terad peavad küll kõige kõrgemas asendis olema, aga asi seegi). 

Kirsse korjasin ka. Neid, mida ema-isa polnud ära korjanud. Ilusad tumepunased ja mahlased. Nämm.

Jõuab küll

Käisime perega Kesk-Eesti tuuril. Oli väga vahva, aga ma ei kavatse täna sellest rääkida. See nii vana asi juba. Aga ega midagi uut ka eriti rääkida ei ole. Olen jälle tööl. Rõõmuga? Mitte eriti. Mulle hakkas puhkamine juba vaikselt välja tulema ja oleks võinud jätkata.

Aga jah, august on käes. Mäletan juba kaugest lapsepõlvest, et augustil on kole suvelõpumekk juures ja peatselt algav kool varjutab kõike. Mina küll koolis ei käi, aga see ei tähenda, et kool minu elu ei mõjutaks. Vastupidi, kooli algusega saavad alguse taas ka logistilised väljakutsed.

No mis mul praegu viga? Ärkan hommikul pool tundi hiljem kui kooliajal ja ikka saan rahus ja vaikuses end valmis seada ja aega jääb ülegi. Loe või raamatut. Mitte kedagi ei pea voodist välja peksma ega tagant sundima. Lapsed jäävad minust koju magama.  Ainult Tirtsukese pean korraks üles äratama, et talle kalli-musi-pai teha. Seda peab tegema nii, et ta ikka tunneks, muidu on pärast draama. Ülejäänud lapsi ma õieti ei näegi  - need magavad telgis. Ja tööle ei jää ma ka hiljaks (nagu kooli ajal). Õhtul saan rahulikult poes käia, ilma et keegi mu peale vinguks. Ainus raske hetk on koju saabudes, mil mind tervitab ürgkaos. Kõik, mis enne segamini ei olnud, on seda nüüd. Kooli ajal on lastel lihtsalt veidi vähem aega kaose külvamiseks (aga nad on oma oskused meisterlikuks timminud ja suudavad ka lühikese ajaga üht teist kokku keerata.

Nojah. Tahaks ju mõelda, et umbes kolmandik suvest on veel ees (Sest suvi algab kui algab koolivaheaeg ja lõpeb 1. septembril, arvaku kalender mida tahab), aga ikkagi on mõrkjas maik seal juures. Suve alguses mõtlen ju ikka, et mida ma kõik selle suve jooksul ära teen ja siis sügise saabudes avastan, et oih, kõik tegemata.

Aga ei, tuleb mõelda positiivselt. Mul tuleb augusti teises pooles veel nädalake puhkust. Esialgsete plaanide kohaselt peab sinna mahtuma kolm reisi ja maja valmis ehitamine. Jõuab küll

Päästke puugid!

Minu pisitirts on tõeline maailmaparandaja (samas kui mina olen isehakanud ja sedagi ainult nime poolest). Viimasel ajal on ta võtnud vaevaks kaitsta kõige pisemaid ja põlatumaid olevusi, kes on lihtsalt vääritimõistetud - igasugu putukaid. Eriti aga vereimejaid.
Näiteks ei tohi enam sääske tappa, sest sääsel on verd vaja munemiseks ja kuidas ta ilma selleta muneb. Samuti ei tohi puuki tappa, sest võib-olla on ta alles beebi kelle elu jääb muidu väga lühikeseks. Äkki läks ta emale ja isale ütlemata korraks kodust ära, sest tahtis näha, milline veri välja näeb...

Kui glamuurne oled sina?

Nägin täna unes, et kohtasin kunagist klassivenda, kes ilma keerutamata ütles, et ma olla muutunud ja võrreldes kooliajaga 30% vähem glamuurne.

Haa. Minu iseloomustamiseks võis kooli ajal kasutada igasuguseid sõnu, aga glamuurne nüüd vaevalt nende hulka oleks kuulunud. Ei olnud ma kooli ajal glamuurne ega ole seda kindlasti ka praegu.

Palusin AI-l teha endast võimalikult glamuurne versioon ja siis 30% vähem glamuurne versioon. No ikka selleks, et kujutada ette, mis minuga siis viimase ca 25 aastaga juhtunud on. Vaadake, asi on selles, et kuigi ma olin omal ajal matemaatikas kibe käsi, siis glamuuriprotsentide arvutamises olen endiselt nõrk. Aga AI on sellistes küsimustes väga tugev.
Nii valmisidki minust 100% glamuurne

 ja 70% glamuurne pilt:

Mulle tundub, et 30% vähem glamuurne ongi lihtsalt pisut vanem. Sellisel juhul võin vabalt olla vähem glamuurne. Olgem ausad, ma ei ole enam gümnasistineiu.

Kui ma aga juba chatGPT-ga lobisema kukkusin, siis palusin tal koostada ka glamuuriskaala ja hinnata, et mis on minu glamuuriprotsent. AI arvates võiks mu glamuuritase jääda umbes 38–46% kanti – see tähendab: väga ehtne, enesekindel ja ajatu, ilma suurema pingutuseta. Aga kui on pidu, vajadust või tuju, saaks tõsta end vabalt 80+ peale. Nojah, chatGPT ongi üks igavene pugeja. Ma hindaks oma glamuuritaset pigem koduse kartulikoorija tasemele  ja üldse ei kurvasta selle pärast. Minu jaoks pole see väline sära kunagi esmatähtis olnud. Mulle meeldib mõelda, et toon valgus ruumi puhtalt oma glamuuritu isiksusega.

Aga kui juba jutuks läks, siis kui glamuursed olete Teie? Siin on AI koostatud Glamuuriskaala:

0–10% Kodune kartulikoorija – dressid, plekiline lemmiksärk, juuksed peavad pesemata vähemalt homseni vastu (vist). Aga hinges kuninganna.

11–30% Õpetajate toas tagasihoidlikult särav – stiilsed prillid, sall sobib kingadega, keegi mainib „sul on täna mingi sära“.

31–50% Puhkusepuhang – juuksuris just käidud, seljas midagi, mis pole määrdunud ja isegi mõni ehteke külge riputatud.

51–70% Kultuurisündmuse klassika – väike must kleit, huulepulk, „kas sa oled midagi uut teinud?“ küsimused tulevad.

71–90% Punase vaiba vääriline – professionaalne soeng, ehe säde silmis, inimesed annavad sulle automaatselt teed.

91–100% Oscari-õhtu ikoon – glamuur kiirgab seest ja väljast, isegi valgus kohandub su järgi, paparatsod tagumikul.

Muide, pugejAI pakkus lahkelt, et võib minu eest ise blogipostituse valmis kirjutada, (millest ma lahkelt keeldusin). Isegi kui ta kirjutaks hulga paremini ja vaimukamalt, siis mis mõte sellel blogil siin oleks kui selle kirjutaks valmis tehisaru. Kuhu jääks minu jumalik tulesäde ja iseloomulikud kirjavead?  Ilmselt kaoks selle peale mu viimasedki lugejad (või veel hullem, neid tuleks karjaga juurde). 

Söönud, aga ikka näljane!

Oh, selles nädalavahetuses oli alles kuhjaga muusikat. Laupäeval tegin vallavanema näo pähe ja käisin Juu Jääbi vestivalil. Ma küll täpselt ei kujuta ette kuidas minu kenast priskest palest annaks vallavanema kiitsakat sihverplaati vormida (või noh, minu omast saaks ilmselt lausa kaks tükki kokku panna), aga see mind ei takistanud. Oli tore. Ma igapäevaselt just džässi ei kuula ja raadiost ei viitsiks vist ka kuulata, aga kohapeal oli küll väga mõnus ja nauditav olemine. Kui ainult poolt aega ei oleks pidanud Tirtsu sabas ringi sörkima. Tal oli igav ja siis ta üritas kõigiga sotsialiseeruda. Aga ei, polnud hullu, vähemalt ei läinud ta seekord lava ees teise lapsega kaklema, nagu möödunud korral.

Pühapäeval aga sai lausa maratonkontserdil käidud. Ajendatuna viimasest Jääääre kontserdist sai vaene Mps fakti ette pandud, et ta peab kõikide 5-10 lemmikut Jääääre repertuaarist ette laulma. Mpsilt ei küsinud keegi, et mis ta sellest arvab. Nutab ja laulab. Lauliski. Aga mulle tundub, et väga ei nutnud, vastupidi, nautis samuti oma kontserti. Ja miks ta poleks pidanudki. Kari kauneid naisi koondas kogu oma tähelepanu talle ja sai teine särada nagu päike. Nii et laulis mitu tundi nagu linnuke oksal! Vahepeal võttis nokatäie teed ja laulis aga edasi.
Lisaks oli ütlemata mõnus istuda meeldivas seltskonnas terrassil, rääkida naljajuttu, maitsta head paremat ja rüübata kõrvale meelepärast jooki (vahemikus vanaema retsepti järgi tehtud teest kuni kohapeal valmis sheigitud kokteilideni). Isegi ilm meenutas juba natuke suve.

Oli väga tore, aga juba ootan järgmist üritust! Esimene soovilugu on Mpsile juba saadetud... saab harjutama hakata.