Nii, selle aasta kõige keerulisem päev on üle elatud. Tirtsu sünnipäev! Mõtlete kindlasti, et mis saab olla keerulist ühe 6-aastase väikese armsakese sünnipäeva tähistamises? KÕIK!
Oh ma ei teagi kohe kust alustada. Ettevalmistustest muidugi. Ega Tirts pole mingi leplik laps, kaugel sellest. Tal on väga selge nägemus sellest, milline üks sünnipäev välja peab nägema. Sel korral arvas ta, et võiks teha mereteemalise peo. Nõudis narvalikujulist pinjatat, pallimerd ja šokolaaditorti. Lisaks nikerdasin talle narivoodist mereteemalise koopa (helendavate merekarpidega).
Lisaks tahtis ta külla kutsuda peaaegu et terve lasteaia. Mõningaste läbirääkimiste tulemusel piirduti siiski vaid rühmatäie lastega. Te ikka teate, et me elame väikeses päkapikumajas, kuhu omagi pere hästi ära ei mahu. Oktoobris aga ei saa õuepidustustele loota. Selgi korral oli väljas pigem purgaalaadne toode. Seega tuli kogu see kamp ja pallimeri kõik majja mahutada. Pallimeri oli nii suur, et ei mahtunud tuppa äragi, nii et tuli loovalt läheneda.
No ja mida need 5-6 aastased söövad? See on alati õnnemäng. Tegin igat sorti toitu alustades köögiviljakangidest ja lõpetades võileibade ja pirukatega. Panin ka paar kaussi krõpse lauale, no et kui muud ei sööda, siis seda ikka. Etteruttavalt võin öelda, et krõpsud jäid peaaegu puutumata, kõige populaarsem oli lillkapsas (toores, isegi dipikastet ei tahetud) ja kaneelirullid. Valdav osa toidust jäi lihtsalt järele.
Ma mingeid kloune ja õhtujuhte ei tellinud, aga Täpike oli valmis näomaalinguid tegema. See oli hea. Esiteks istusid lapsed sel ajal paigal ja ei jooksnud mööda maja amokki ning teiseks tulid tal näomaalingud päris hästi välja! Kahjuks sai ta seega vaid ühekaupa lapsi rajalt maha võtta. Ülejäänud tormasid ikka nagu metsalised ringi. Ma süüdistan pallimerd - see ajas nad lihtsalt pöördesse. No ja siis loomulikult tekkisid kokkupõrked ja koguaeg tuli keegi kaebama, et kasvataja-kasvataja, see või teine lõi/tõukas/tegi haiget. Oeh, ma ei ole kasvataja ja pole läbinud pedagoogilist koolitust, kuidas väikeste põrgulistega hakkama saada. Kõige keerulisem oli muidugi minu pisikese Tirtsuga, kes oli tõeline sünnipäeva draamakuninganna. Mitu korda jõudis oma näomaalingu maha nutta. "Mina olen sünnipäevalaps! Miks keegi mind ei kuula! Aaaaaa!" Nii palju draamat! Pärast muidugi teatas, et tal oli väga tore sünnipäev...
Ma oleks küll vajanud pärast klaasikest (või pudelikest) kangemat kraami närvide rahustamiseks.
Aga teisest küljest oli muidugi tore näha, ka kuidas Tirts rõõmustas külaliste, kingituste, kaunistuste ja pallimere üle!
Nüüd on see õnneks läbi. Kahe nädala pärast on Tõrukese sünnipäev, aga see on juba palju lihtsam korraldada. Koristama ja süüa tegema peab ikka, aga kasvatajat ei pea vast mängima! Ja tema puhul võib kindel olla, et mingeid korraldatud tegevusi ta ei taha. Ilmselt ei taha isegi pinjatat.
Pinjatade tegemist tuleb muidugi veel palju ette. Peaaegu et kõik väikesed lapsed Tirtsu sünnipäevalt olid kodus emadele-isadele rääkinud, et nad tahavad endale ka kommisadu sünnipäevaks. Nii et tuleb mu OÜ PPP (Pille Purunematud Pinjatad) ära registreerida ja hakata kaugete kultuuride kombeid kodumaal juurutama. Lähen nüüd firmale kodulehte tegema. Mis te arvate, kas sloganiks sobiks: „Pille Purunematud Pinjatad – iga pidu vajab veidi vägivalda.“
