Põrsakari

Eile tuligi täiesti mobiilivaba päev. Õhtul kui koju jõudsin selgus, et telefoni aku oli lootusetult tühi. Nii lihtne ongi. Pesin hoopis aknad seest poolt ka ära. Mõnus.

Tänane hommik polnud sugugi mõnus. Keegi oli öösel minu väikesed nunnud ära viinud ja kaks vinguvat põrsast asemele toonud.  Üks ruigas ja teine kiunus ja ainus asi, mis lohutust pakkus oli see, et mul on neid vaid kaks, mitte näiteks kolm, sest ilmselt see kolmas oleks aia vahel kinni olnud ja põrgulärmi löönud. Igatahes tekkis mul tõsine tahtmine nad lasteaia värava taga autost välja tõsta ja ise hullumaja poole edasi sõita.

No nad peavad õhtul ikka kullatükid olema, et suudaks end taas heasse nimekirja smugeldada.

maha mobiilid!

Haa, võtan täna osa mobiilivaba päeva aktsioonist. Ma võiks siin pikalt heietada  teemal kui tubli ja eesrindlik kodanik ma olen, aga fakt on see, et unustasin telefoni lihtsalt koju. Paarsada meetrit kodust eemal tuli meelde, aga ei viitsinud tagasi minema hakata. Nüüd saangi ilma kiusatusteta mobiilivaba päeva teha. Tegelikult peaks ma olulislet vähendama oma mobiilikasutust.
Viimastel päevadel olengi seda teinud. Esiteks pole aega olnud, olen koristanud ja ehitanud ja muud säärast teinud. Näiteks eile pesin aknaid. See oli minu esimene kord selles majas ka väljast poolt aknaid pesta. Väga kummaline tundus, et igasuguse küünitamise ja turnimise asemel tuli hoopis kummardada, et aknaid pesta. Vot nii madalal on need aknad! Mitte nii nagu toona.
Lisaks on mu telefoniaega vähendanud ka asjaolu, mida paar postitust tagasi mainisin. Olen taas lugema hakanud. Selle asemel, et peale laste magamaminekut telefonis kommimängu mängida, veedan mõnusat aega raamatu seltsis ja naudin seda kogu hingest. Ilmselt naudiks veel kui mul oleks mõnus diivan, kus peal istuda. Taburet pole just kõige mugavam koht pikalt raamatuga vedelemiseks...
Siinkohal, kui kellelgil on üle üks ilus ja mugav diivanvoodi, mis vastaks meie köögi kabariitidest tulenevatele kitsendustele (st pole liiga pikk), siis kirjutage/helistage/joonistage. Pole välistatud, et saame kaubale. Ja siis ma kutsun Teid külla ja saate magada just selle sama diivani peal. Ja mina saan mõnusalt raamatut lugeda. Eeldusel, et seal parasjagu külalised ei põõna.

Ehitustandril

Sel nädalavahetusel tegin esmakordselt tutvust lauspahteldusega. Minu arust tuli esimese korra kohta päris viisakas. Ma vist ikka pean hakkama vaikselt ehitussektorisse üle kolima. 

Üldiselt läheb ehitusvaldkonnas aeglaselt ja raskelt. Eile näiteks oli terve päeva tulemus see, et puurisime 3 auku seinaplaati ja paigaldasime ühe prussi ja kaks abiliistu. Pahtlilabidat ei võtnud ma kättegi, sest pahtel sai otsa. 

Tegelikult on pooled asjad otsas. Peakski tegema nimekirja materjalidest, mida kõike tuleb kokku ostma hakata. Vähemalt nimekirjade tegemises olen ma tugev.

koi

Seoses lastesaamise ja majaehituse ja muu säärasega on igapäevane tempo tõusnud nii, et minu üheks meelistegevuseks - raamatute lugemiseks -õieti aega ei jäägi. Ma peaaegu et ei mäletagi, millal viimati raamatu läbi lugesin. Eelmisel aastal see oli, aga täpsemalt...
Igatahes olen nüüd juba kolm õhtut peale laste magamaminekut veetnud meeldivat aega raamatu seltsis ja tõdenud, et lugeda on ikka nii mõnus :)

Puhanud?

Muide, mul oli eelmine nädal puhkus. Vähemalt paberite järgi. Tegelikult vahetasin lihtsalt oma kontoritöölise ameti ehitajaameti vastu. Tõsi, palk oli sellel tavalisest ehitajapalgast oluliselt kesisem, aga eks kulged ka ehitamine aeglasemas tempos. Kuigi minu suurejoonelised plaanid jäid kaugeltki täitmata, sai siiski üht-teist ära tehtud. Pööning hakkab juba õiget kuju võtma.

Puhkuse juures on üks halb asi ka.  Nimelt tööletulemine. Kuna mul asendajat pole, siis tähendab see seda, et puhkuse ajal tööd lihtsalt kuhjuvad ja ootavad, et ma tagasi tuleks. Ja kui siis naasen tööle täis tegutsemisjanu, variseb see tohutu tegemata tööde virn mulle kaela ja lömastab mu entusiasmi hetkega. Nii ongi.

Ja need valged salgud mu peas pole mitte pahteldamisest tingitud, nagu ekslikult arvatekse vaid tõesti enneaegse vananemise tulemus. Selles süüdistan ma muidugi sõnakuulmatuid põrsakesi, tööstressi ja rahvusvahelist imperialismi.

Aga teie olge ikka vaprad. Üks musi ka teile!

Õige võõrsõna otsinguil

Eksisin oma blogisse ära. Päris tore oli lugeda, mis juhtus täna 10 või 12 aastat tagasi. Näiteks umbes 9 aastat tagasi oli mul hästi kiire seoses töökoha ja elukohavahetusega ja ma kurtsin, et mu blogimine on pärsitud... Jah tõesti. Sel päeval kirjutasin ainult kaks postitust....
Praegu kirjutan heal juhul kaks postitust kuus. Kui 2 posti päevas oli blogimine pärsitud, mis siis praegu on? Räigelt represseeritud? Blokeeritud? Totaalselt takistatud?

Hallo-hallo, Helgi Sallo

Appi-appi, kass läks kappi! Ma pole juba kolm nädalat mitte iitsatanudki siin. Kuhu see kõlbab? Häbi-häbi, püksis käbi :P. Ei saa öelda, et nende kolma nädala sisse poleks midagi mahtunud. Vastupidi. Liigagi palju on juhtunud.
Nüüd aga on mul paberite järgi puhkus. See on üks kauaoodatud sündmus. Mul olid ju puhkuseks suured plaanid. No minmaalselt maja valmis ehitada. Loomulikult ei lähe plaanid nii ludinal nagu loodetud, aga kolm päeva olen siiski ehitamisele pühendanud. Ja ühe võsas ragistamisele...

See kes loodab saada soolaleivapeole ja katsikule, peab veel kaua-kaua ootama, aga vaikselt ikka liigub. Vähemalt see soolaleiva küsimus. Katsikute vastu on mul kaks väikest armsakest, kes suudavad mu närvid nii krussi ajada, et puhas mõte kolmandast paneb silmanurga tõmblema ja käed värisema.
Aga ma lähen nüüd tagasi pahteldama....