Sattusin täna hommikul telefonis rullides* ühele komöödiakatkele, kus üks mees kirjeldas jõulude ja uue aasta vahelist aega kui kõige segasemat aega üldse - keegi ei tea, mis päev on, kas asutused on lahti või kinni või mis üldse toimub. Mul on täpselt sama tunne. Tulin küll tööle, aga tööd teha tundub kuidagi vale. Samas jõulupeod on peetud ja peaks nagu uuesti asjalikuks hakkama. Viimane aeg tegemata tööd ära teha. Teate, mis on tegemata? Vaatasin, et olen kirjutanud sel aastal keskmiselt 2 postitust kuus. See on minu peaaegu 20-aastase blogardikarjääri jooksul kõige haledam saavutus. Isegi 2018. aastal kui kaalusin tõsiselt blogimise lõpetamist, oli kirjutanud aktiivsemalt (no peaaegu 3 postitust kuus).
Samas kui ma nüüd iga päev hommikuks lõunaks ja õhtuks postituse teeks, siis jõuaks veel 2018. aastast mööda panna. Võiksin näiteks kohaneda toidublogiks ja hakata lugejateni tooma infot oma toidukordadest.
No näiteks. Täna hommikusöögiks sõin jõuluõhtust üle jäänud kana saiaga ja ühe käsitööna valminud piparkoogi. Kuna see kõik oli pisut kuivavõitu, jõin peale värska vett.
Kuidas tundub? Huvitav? Jätkan?
No mis on eestikeelne vaste sõnale scroll, mis annaks hästi edasi seda sisutühja tegevust, millega nii paljud meist (sh mina) aega surnuks löövad. Telefoni silitamine? Sügamine?
Rullimine?
VastaKustutaNoh, nagu aeleks heinamaal ja ainus tulemus on see, et hiljem niitja kirub lamandunud rohtu, ei mingit positiivset tulemust kuigi tegevus oli tore.
Loomekriisi (ka blogi on looming) pärast ära põe, seda juhtub ikka,
jah, kui nii vaadata, siis tõesti, rullimine kõlab loogiliselt. Mul õnnestus telefon täna tööle jätta, nii et nüüd siis mõnda aega ei rulli!
Kustuta