Kaks nädalat ja ei ühtegi postitust! Võiks eeldada, et suur suvi on käes ja seetõttu ei saa arvuti taha. Aga see ei vasta sugugi tõele. Või noh, ilma järgi on küll suur suvi käes - muru on kõrbenud ja õues on leitsak. Mina aga veedan valdava osa päevast arvuti ekraani taga. Aga ega mulle siis blogi pidamise eest palka maksta - tööd on vaja teha ja seda tööd on ikka nii hirmus palju, et oioioi. Ma kardan, et mõni ametkond blokeerib mu varsti kirjadega pommitamise eest ära või saadab otse rämpsposti.
Lisaks tavapärasele kontorirotlusele olen viimasel ajal tegelenud ka mööda kalmistuid hulkumisega - kontrollin, kas kõik maetud on ikka ilusasti omal kohal. Panen nime kirja, küsin sünni- ja surmadaatumeid ning vahel teen lohutuseks kivile harjaga pai. Hea rahulik on. Keegi ei kaeba oma naabri peale, et trügib oma hauaga üle piiri või et naabri hauakivi ei sobi piirkonna miljööga. Ainult sääsed pinisevad.
Sääskedega saan ma hakkama, aga need kihulased... Sääsevõrk neid ei pea ja öösel hiilivad nad vaikselt tuppa ja siis kukuvad närima. Mul on tunne, et ainult mind, sest Mps ei kurda üldse, aga mina olen üle kere ära näritud ja sügelen nagu segane. Siin on kaks varianti - kas mina olen lihtsalt ülitundlik nende hammustustele või ma olen Mpsist hulga maitsvam. Nojah, ega kihulased koerad pole, et klnte närida tahavad. Nad võtavad ikka luksuslikuma eine - eriti suure ja eriti rammusa.
A muidu on ju täitsa suvi. Lastel kool edukalt äbi, ainult Tirts käib veel lasteaias. Meri on soe ja asfalt sulab linnas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar