Siduja

Tõesõna, ma võin varsti velskripunkti avada. 
Täpike hakkab juba vaikselt paranema. Mis imerohi see iganes polnud, mida nad talle viimati peale panid, siis nädala ajaga on lahtisest leemendavast põletushaavast saanud ilus õrn uus nahk, nii et polegi enam midagi siduda õieti. Ainult kreemitama peab.
See-eest on mul nüüd uus patsient. Tirts aitas mul eile lauda katta. Võttis kapist kaks taldrikut, aga üks kukkus maha, läks katki ja lõikas varbasse sügava haava. Verd lahmas nii mis kole. Üritasin seda tohterdada. Aga nii pisikesele varbale ei saa ju plaastritki peale panna. Pealegi oleks see esimese minutiga läbi vettinud. Aga egas midagi. Kogenud sidujana sai siis pool jalga kinni seotud. Täna sai juba plaastri panna, aga see läks ka üle kahe varba. Vahva oli vaadata kuidas Tirts üritas oma haiget jalga ära kasutada ja nõudis süles tassimist. Lasteaias tahtis ka, et ma teda ühe mänguasja juurest teise juurde veaks. Kuna ma sinna tugiisikuks siiski jääda ei saanud, siis soovitasin tal ikka üritada ise ringi longata. Kuna ta ilmselt täpselt ei tea, et kuidas see lonkamine käib, siis läks hoopis suurte hüpetega. Sai liikuda küll.
No ja kui lastest veel vähe, siis tegi Mps ka eile ostukäruga kukerpalli. Õnneks suuremat sidumist polnud vaja. Piisas plaastrist.

Aga lepime nüüd kokku, et lõpetame selle enesevigastamise ära! Ausalt, kui ma oleks tahtnud pidevalt haavu tohterdada, oleks ma arstiks või medõeks õppinud.