Eile tõime lõpuks jõulukuuse tuppa ja ehtisime ära.
Imetore sai! Üle aegade parim! No lihtsalt iga kord kui tuppa tulen ja kuuske näen, tuleb naeratus näole. Või õigem oleks öelda, et naeran kõht kõveras. Nii koledat kuuske ei ole meil enne olnud. Aga samas nii üdini positiivset.
Tegemist on ühe tormis murdunud kuuseladvaga, mis sai võimaluse jõulukuusena särada. Ilusad tugevad oksad, mis jaksavad ka kopsakamat kuuli kanda. Aga noh, hõredavõitu on teine. Aga mulle ikka meeldib! ma olen vist lootusetu selles osas. Ükspäev sain aru, et ma olen ikka lootusetult jõuluinimene. Mulle meeldib kingitusi teha ja juba väiksest peale armastan kingituste pakkimist. Mitte, et ma selles ülemäära osav oleks või pakid kuidagi eriti ilusad tuleks. Ei, aga just see kingituste pakkimine toob minule tõelise jõulumeeleolu. Ja ma olen nüüd kolm õhtut nõrkemiseni pakkinud. Paar pakikest on veel vaja teha - kõik kingid pole veel päris valmiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar