Petjaks oli loomulikult Tõruke. Tal on kombeks igasugusele väiksemalegi kriimustusele reageerida nii nagu oleks Niiluse krokodill jala otsast rebinud - kisa on taevani. Nii ei teinud me esialgu suuremat väljagi kui ta hakkas kõrvavalu üle kurtma. Hädaldamine oli küll nii vali, et ma siiani imestan, et naabrid politseid või kiirabi ei kutsunud. Andsin Petjale valuvaigisti ja unistasin ise kõrvatroppidest. Valuvaigisti ilmselgelt ei mõjunud, sest ka mitu tundi hiljem hädaldas Tõruke, nagu oleks tema peal keskaegseid piinariistu kasutatud. No ja paratamatult hakkasin kahtlustama, et äkki ongi sel korral päris hunt karjas. Ja tundub, et ongi kõrvapõletik. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi tõsist kõrvavalu olnud ja minu lapsed on ka üldiselt hästi pääsenud. Kui nüüd hästi meenutada, siis üks kord vist Täpikesel natuke valutas kõrv, aga sellist pikka piinlemist ja löga immitsemist kõrvast näen esimest korda. Valu on vist veidi juba järgi andnud, aga nüüd on kohal palavik ja üldiselt on kõik hukas. Loomulikult valiti haigeks jäämiseks "parim" aeg - arsti juurde ei saa enne esmaspäeva. Täps ka köhib...
Milline muinasjutt järgmiseks?
Ahjaa, Tirts tunneb end veel väga hästi. Eile rääkisin talle unejuttu haigest jõehobust, mille peale teatas Tirts, et talle meeldivad arstid ja ta armastab rihuvõtmist. Kummaline. Viimati kui ta haige oli, rääkis hoopis teist juttu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar