Mitu korda viimase kahe nädala jooksul olen mõelnud, et vot sellest tahaks kirjutada ja sellest teisest asjast ka ja siis sellest kolmandastki. Aga näe, arvuti taha ei ole jõudnud. Või mis ma ajan. Ma veedan suurema osa oma päevast arvuti taga ja tegelen paberimäärimisega. Ametnik noh. Kuigi paberimäärimine on iganenud termin ja viitab reaalselt tööle paberiga. Mina peaaegu et ei mäletagi, mis pidi pastakas käes käib ja ametniku poolkohustuslik tööriist - tempel - on ammu unustuste hõlma vajunud. Või noh, mis ammu. Kui ma 14 aastat tagasi värske ametnikuhakatisena tööle tulin, siis sai küll püüdlikult pabereid tembeldatud. Mul oli sahtlis vist oma 4 erinevat templit, millega sai sõnadele kaalu juurde anda. Nüüd üritan kaalu panna sõnadesse ja paberimäärimise asemel määrin... klaviatuuri?......ekraani? Ilmselt seda viimast, sest just täna vaatasin järjekordsel istungil, et läpaka ekraan on tihedalt väikesi sõrmejälgi täis. Palju väiksemaid kui minu töntssõrmed teha suudaks. Süüdistan Tirtsu, kes aegajalt nõuab, et tema peab saama arvutist "Lah-la-laad" vaadata. Kes ei tea, siis Lah-la-laa on tegelikult Molang - multikas totakast paksust jänesest ja tibust.
Ise-enesest kevadesse väga hästi sobituv teema. Munevad jänesed ja tibud olid ju paar päeva tagasi vägagi populaarsed. Ka meie värvisime mune (või õigemini tegime salvrätitehnikat) ja lapsed otsisid kingitusi, mida hull aprillijänes oli kõikjale peitnud. Mina leidsin ka ühe muna. Sellise:
Kas pole ilus?
Selle ilu juures võiks nüüd lõpetada. Enne ööd on vaja veel veidi määrimistööd teha.
Enne lõppu panen ikkagi kirja teemad, millest olen vahepeal tahtnud kirjutada. Siis ehk ei unune. Plaanisin kirjutada
teedeehitusest
unelauludest
koeraelust
lauluvõistlusest
jutujälitajatest
Millest ma alustada võiks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar