Vanaldane

Täna hommikul tööle sõites kuulsin kuidas raadios kirjeldati üht meest* kui vana ja väärikas eas olevat. Veidikese aja pärast täpsustati, et ta saab peatselt 40. Ma saan ka tuleval aastal 40. Seega kui 40 on vana ja väärikas eas, mis siis 38 on? Vanaldane? Noor pensionär? 

Ma ei mõista mis värk sellega on, et igal pool justkui hõõrutakse nina alla, et sa ei ole enam esimeses nooruses. Alles see oli kui ajakirjanik mulle otse ütles, et see on puhas enesepett kui end nooreks pean. Nüüd siis riiklikus meedias. Mis järgmiseks, hakatakse pensionäri piletit bussis pakkuma?

Tegelikult tunnen end veel täitsa noore ja rohelisena. Loen lasteraamatuid ja puha. Näiteks eile lõpetasin Maria Parri Vahvlist südamed - Tõrukese kolmanda klassi soovitusliku kirjanduse loetelust. Mulle väga meeldis. Sai naerda ja nutta**, oli kerge ja ladus lugemine ning üldse ei tahtnud raamatut käest panna. Minu viimase aja lemmik. Kuna ma pole mingi raamatuekspert ega kirjandusguru, siis pikemat retsensiooni ei tule. Lugege ise. Soovitada julgen küll.

*Olgu-olgu - tõe huvides olgu öeldud, et tegu oli tennisistiga ja tippsportlase kohta võib ta ju vana olla, aga ikkagi... 

**Sellest olen varemgi kirjutanud, et ma hakkan nutma isegi kõige läbinähtavamate pisarakiskujate peale, heast ja kaasahaaravast loost rääkimata.