Ma täna mõtisklesin lingvistilistel teemadel. No kujutage ette, et oled välismaalane, kes on pähe võtnud, et õpib selgeks eesti keele. Üritad nendes täppide ja lookade segasummas millestki aru saada ja siis...
No võtame näiteks sõna "sööma".
Ma hakkan sÖÖma. Ma tahan sÜÜa. Ma sÕin. Kui nüüd veel Ä-tähega vormi ka leiaks, oleks täiskomplekt.
reede, aprill 30, 2021
õ-minevik
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
sõin ära, ärasööma
VastaKustutasöömise asemel närisin natuke
Ma hakkasin mõtlema, miks see õ-ga vorm üldse tekkis - kas hääldamislaiskusest? ö moodustamine nõuab rohkem lihaste tööd (vaja huuli torutada! ja keel ettepoole ja veidi üles lükata, muidu juhtub "o") kui õ moodustamine - see tekib peaaegu ise, kui suu suht lõdvaks lasta ja mingi suvaline täishäälik öelda - hinga ainult tugevamalt välja ja tulebki "õh". et vbla oli i ees ö-d enamikul eestlastel liiga tüütu öelda ja lasid lõdvemaks.
VastaKustutaumbes nagu osas murretes on "kive" lõdvenenud "kiva"-vormiks.
Ma saarlasena oleks vabalt lepinud ka ö-minevikuga. Ja lapsed (kui nad veel pisemad olid) ütlesid hoopis, et ma söösin ära.
VastaKustuta