Esmaspäev, august 28, 2017

Selle aasta esimene sünnipäevapidu

Nädalavahetusel kaaperdasime äsjaavatud Vidrike külamaja, et pidada seal maha minu ja minu ekstoanaabri ühine sünnipäevapidu (Ei, te pole midagi maha maganud ega õnnitlustega hiljaks jäänud. Lihtsalt kordki elus tahtsime pidada suvist sünnipäeva!)
Juba peole minek oli meeleolukas. Autos kõlas uus kuuldemäng "Litsid", mida vürtsitasid hiidlased oma poolkohtlaste naljadega. Kahjuks oli reis liiga lühike ja järjejutt jäi üsna põneva koha pealt pooleli. No tõesti. See on tavaline kuuldemängude ja järjejuttude häda. Nii tore on kui satud neile peale, aga nad jäävad kõige põnevama koha pealt katki ja siis järgmise osa magad raudselt maha. Peab vist veel koos Laisiku ja Mpsiga kusagile sõitma. Võibolla tiirutaks niisama mööda kodusaart ringi. No et saaks järjejutu lõpuni kuulata.
Kohale jõudes algasid kibekiired ettevalmistused ja küpsetamine. Tundus nagu oleks hirmus palju süüa olnud. Seda tundus muidugi ainult seni kuni 5 esimest inimest laua taha istusid ja ülejäänud 15 pidid näljaste nägudega suud vesistama. Järjekordne valearvestus (millele aitas kaasa see, et me osa sööki lihtsalt unustasime lauale tuua). Õnneks tõid kohalikud imemaitsavad pitsad kastanid tulest välja. Muidu oleks vaestele külalistele jäänud meelde ainult nälg. Ja isegi kui süüa oli kesiselt, siis vähemalt veini voolas seal piiramatus koguses. Teate ju küll neid veetünne, kust saad nii sooja kui külma vett. Paned aga topsi alla ja vesi voolab. Vot seal oli samal põhimõttel külmik, kust tuli veini. Valget, punast ja roosat. Järgmiseks juubeliks tahan endale ka sellist!
Pidu ise oli muhe. Sai sõpradega juttu ajada ja niisama mõnusalt aega veeta.

Ja hommik oli ka mõnus. No mitte see, et telefon kukkus poole öö pealt (nii pool kümnest) minu peale karjuma, aga see, et kui ma olin telefoni maha vaigistanud, siis silkasin mööda paadisilda otse karastavasse järvevette ja tegin paar kiiremat kroolimise liigutus. Igasugune mälestus veinikapist kadus kui imeväel. Milline värskus. Ma olen küll mereinimene, aga selline hommikusupluse võimalus tegi ikka kadedaks küll.

No ja kui me nii kaugele juba sõitnud olime, siis pidasime tagantjärele oma pulmaaastapäeva ka ära. Ikka selles samuses uues külamajas. Tõesti mõnus ja hubase olemisega koht. Mina igatahes julgen soovitada! Mina igatahes kavatsen sinna uuesti minna. Reserveerisin endale seal juba laua.

Kommentaare ei ole: