neljapäev, detsember 22, 2016

kuri päkapikk

Uni on.
Põhjus on lihtne. pakkisin poole ööni kingitusi. Mitte, et mul nii hirmus palju kingitusi oleks, aga lihtsalt väga hilja sai lapsed magama. Millegipärast ei tule neil just siis und kui uinumisjärgsele ajale on kavandatud hulgaliselt tegevusi.
Tõruke säras voodis ja teatas, et temal ei tule und. Kui soovitasin tal lambaid lugeda, siis teatas ta kurvalt, et tal on 0 lammast. Ütlesin, et lugegu siis koeri. Koeri pidi ainult üks olema. Minu soovituse peale lugeda, mitu korda see üks koer jaksab üle aia hüpata, vaadati ikka väga kõõrdi. Järgmisena soovitasin tal varbaid lugeda, et neid peaks ikka olema. Aga selgus, et tal on neid  kõigest kolm... No vähemalt pole lätlane.

Läbi ime sai nad siiski südaööks magama. Ja päkapiktehas sai alustada pakkimist. Mulle on pakkide tegemine alati meeldinud, kuid sel korral kippusid kõik Häkkineni pakit tulema. Mis sellestki, nagu ütleb Täps.

Üldiselt olen aga täiesti mittejõulumeeleoluliselt  kuri. Mulle meeldib mõelda, et ma ei vingu ülemäära palju. Pole muidugi välistatud, et see on lihtsalt minu idealiseeritud kujutluspilt endast, aga ma siiski loodan, et väike tõetera on sees. Ma ei armasta vingumist. Aga just vinguma kavatsen ma peraegu hakata.

Nimelt on mul töö juures kohutavalt palju tööd praegu. Pidevalt tuleb jooksvaid ülesandeid peale, aga lisaks neile on veel sellised suured projektid, millega peaks tegelema, kuid lihtsalt ei jõua. Novot. Kuna ma aga ka tööalaselt ülemäära palju virisemist ei harrasta, siis võib jääda mulje nagu mul polekski midagi teha. Aga tasu teadupärast virisemata tehtud töö eest on see, et sulle antakse lihtsalt teiste inimeste tööd juurde. Tööd, mitte palka. Mis siin palgast rääkida. Tuleks siis keegi ja ütleks, et oi Maailmaparandaja, sa oled meil nii asendamatu ja teed nii hästi tööd. Võiks juhtuda, et tunnustusest kõrvust tõstetuna teeksingi rohkem. Praegu aga on ainus tulemus siin, et mossitan omaette ja kirun siin blogis.

Igatahes nüüdsest peale hakkan iga uue tööülesande juures valju häälega hädaldama, et kui vähe mul aega on ja kui palju teha...

Oeh, hakkas kergem.

1 kommentaar:

Anna-Liisa ütles ...

Hea, kui siis kergemgi hakkas:) Õlalepatsustus Sulle. Ütleks paar head sõna ka, aga tööalaselt ei ole mu tagasiside vist eriti objektiivne. Seega kiidan siis parem, et oskad põnevalt kirjutada ja oled toredalt eneseirooniline. Nii võib vinguda kah:P